Eesti rahvast toidetakse jälle ilusate, kuid juba ette sisutühjade lubadustega ja sedapuhku poliithuumorprojekti Eesti 200 poolt. Margus Tsahkna ja Tiit Riisalo lubaduste puhul muuta Eesti majandus õitsvaks tõmmatakse paralleele kunagise peaministri Andrus Ansipi lubadusega viia Eesti viie rikkaima riigi sekka.
Sotsiaalmeedias kommenteerib neid lubadusi ühiskonnakriitik Peeter Espak.
“Tiit Riisalo (tõenäoliselt valitsuse kõige ebakompetentsem minister pärast Võrklaeva) ütles: “Võtsime majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis eesmärgi kahekordistada Eesti majanduse maht 2035. aastaks.” Antud juhul unustas aga isikkond, kes iganes nii rumala PR idee peale ka ei tulnud, et Riisalo pole Ansip, vaid Riisalo on alla 10% rahva heakskiiduga ebapopulaarne kuju.
Kõik teadsid, et Eesti ei saa 15 aastaga viie rikkama riigi sekka. Aga Ansip tundus ühele osale valijaskonnast ikkagi kindel valik – kaameras pealeminev ja ilmelt tõsiseltvõetav. Vanadele inimestele sisendas ka kindlust. Mis muide ongi üks riigijuhi eesmärkide seas põhilisemaid ülesandeid tõepoolest.
See aastaks 2035 kahekordistamine on aga liiga jabur, et isegi tõsiselt arutleda. 11 aastaga võiks teoorias nominaalselt inflatsioon selle ära teha, aga mitte reaalselt. Viie rikkaima sekka võiks vabalt jõuda juhul, kui tuumasõda imelisel kombel meie piirkonna alles jätab moel, et rikkad kõik hävivad. Kahekordistamine oleks võimalik aga ainult juhul, kui leitaks suurtes kogustes naftat, gaasi või kulda.
Riisalo jutt ületab igasuguse piiri mistahes populismi- või absurdimeetri mõttes ja sellist juttu ei tohiks lihtsalt niisama heaks kiita. Kui just vanade inimeste ja laste või ka oma rahva petmine polegi meie riigi üks tugisambaid ja kasvu aluseid, mille kangusastmest lähtuvalt mõõdetakse ka edu.”