Ministrite möödavastamine küsimustele jätkub ka uuel Riigikogu istungjärgul

Eelmise Riigikogu istungjärgu ajal toimus parlamendi töö- ja kodukorra suuremastaabiline laastamine, kui juhatuse algatusel sisuliselt tühistati kõik arupärimistele ja eelnõudele seatud tähtajad, piirati saadikute tegevusi, “tühistati” rida kirjutamata ja kirjutatud reegleid jne. Praegu on Eesti parlamentarism sügavas kriisis.

Kui millalgi demokraatia siiski naaseb ning hakatakse parlamentarismi reegleid taastama, siis tuleks kas seadustesse või reeglistikku, kasvõi moraalsel tasemel, sisse kirjutada nõue, et rahvaesindajate küsimustele vastav minister peab vastama täpselt sellele, mida temalt küsiti, ja nii põhjalikult kui küsitletava teadmistepagas seda lubab.

Küsimustest möödavastamine on Riigikogu nurisünnitis, mis on Eesti parlamentarismi väga pikalt vaevanud ja meeletuid konflikte põhjustanud, kui saadikud pole rahul ministri või muu ametniku mittemidagiütlevate vastustega. Sellise möödavastamise arendas täiuslikult välja Jüri Ratas, kes oskas väga pikalt rääkida nii, et ta midagi ei öelnud, kuid tema jäi vähemalt viisakuse piiridesse. Reformierakonna ja Kaja Kallase aegadel muutus olukord märgatavalt hullemaks.

Kaja Kallas rääkis parlamendi ees ainult seda, mis oli tal paberil kirjas ja mis tema lapsesuu välja suutis paisata (elektrimolekulid). Kui ta vastata ei osanud või ei tahtnud, siis rääkis ta asjadest täiesti julmalt ja samas seosetult mööda. Kui tema tähelepanu juhiti sellele, et sisulist vastust peaministrilt ei saadudki, muutus Kaja Kallas väga sageli agressiivseks ja mõnitavaks.

Kaja Kallase puhul juhtus näiteks see, et kui küsimuse formaat oli “Olukorrast riigis” ning temalt küsiti näiteks kaubandusest Vene suunal, hakkas peaminister rääkima hoopis LNG terminaalist (juhul kui sealt oli talle sobivat infot võimalik anda) ning kui tema tähelepanu juhiti sellele, et küsimus polnud sel teemal, irvitas peaminister: “Aga te ju küsisite olukorra kohta riigis ja ma vastasin!” Kaja Kallas arendas mittemidagiütlemise tülinorimiseks.

Kuigi saadikud juhtisid väga sageli eesistuja tähelepanu sellele, et üks või teine minister räägib teemast mööda, oli just Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi, aga ka Jüri Ratase puhul tavaliseks vastajat õigustav vastus, et spiiker kas ei saa ministrile sõnu suhu panna või siis “Teie küsisite, kuidas oskasite ja minister vastas, kuidas oskas!” Riigikogu juhatus sisuliselt soodustas ministrite vassimist – ometigi peaks iga mõistusega inimene aru saama, kas minister räägib kõrvalist juttu teadlikult, küsija üle irvitades, või ei suuda ta tõesti midagi asjalikku öelda. Eelmise istungjärgu ajal sisuliselt töötati välja täiuslik vundament sellele, et “omad” ministrid ei peaks opositsiooni valusatele küsimustele vastama.

Ideaalne variant oleks see, kui minister vastab küsimusele võimalikult nii, et see läheks kokku sellega, mida temalt küsiti, ja kui ministril pole tõesti hetkel ammendava vastuse jaoks piisavalt infot, siis nii ta ka ütleb, ja ta vastab hiljem mingis teises vormis. Selleks inimest kohustada on raske, tegu on pigem moraalse enese käsile võtmisega, mida seadusesse kirjutada ei saa. Kahjuks on võimupoliitika moraalne kompass väga rikkis.

Juba Riigikogu uue istungjärgu avapäeval oli näha, kuidas peaminister Kristen Michal jätkab Kaja Kallase mittevastamispoliitikaga ja sama teevad Hussari-Kivimägi toel ka teised ministrid. Eesti parlamentarism rabeleb endiselt soomülkas.

Suureks probleemiks on ka see, kui ministrid ja ametnikud annavad vastuse kantseliitlikus keeles. Näiteks Kristen Michal ütles esmapäeval Riigikogus: “Et keelekategooriat omandada, õpetajate puhul eriti, peaks olema ju arusaadav nõue, sest kui me eeldame, et meil haridussüsteem vastab teatavatele nõuetele, muu hulgas ka standarditele, siis tegelikult ka keelekategooriate omamine seda ju on. /…/  valitsuse aruteludest võin kinnitada ja ilmselt ka tulevikureformidest võin seda kinnitada juba etteruttavalt, et leida maksimaalselt arukaid ja võimalikult haridussüsteemi säästvaid kärpekohti haridussüsteemi seest ning teha pingutusi, et haridussüsteemi tuua raha juurde kõikidel viisidel, mis on tänapäeval võimalikud.”

Ja muidugi on tõeline pärl Riigikogu esimehe ja kodukootud filosoofi Lauri Hussari ütlus “Probleemide lahenduseks on leida probleemidele lahendused.” Selle kohta kirjutatakse ERR-is: “Uuring: seaduskeeles lokkav kantseliit tuleneb autoriteedijanust.”

Uued Uudised