Minister Kaimar Karu tagasikutsumisega seoses on opositsioon alustanud kiidulaulu ministrile, kes olevat erakonnale vastandudes justkui mingit sirgeseljalisust näidanud.
Eesti parlamentaarne poliitika koosneb paraku erakondlikust aluspõhjast, mis omakorda tähendab kümmetkonda enam-vähem ühise maailmavaatega inimeste kogumit, kes ajavad erakonna sees ühtset asja.
Ka Riigikogus hääletatakse erakondlikul alusel – kui lõpphääletusele pannakse mingi seaduseelnõu, siis tavaliselt hääletavad saadikud nii, nagu on fraktsioon otsustanud. Vaid harvadel põhimõttelistel juhtumitel otsustatakse kokkuleppeliselt, et saadikud võivad hääletada nagu ise heaks arvavad.
On ka neid, kes on ennast sel tasemel erakonnast distantseerinud – nagu Raimond Kaljulaid ja Viktoria Ladõnskaja-Kubits – kuid üldjuhul lõpetavad nad “akna all”.
Valitsusse pääsenud erakonnad viivad seal ellu oma valimislubadusi ja seega oma valijate tahet. Ministriamet on poliitiline ametikoht ja seal tuleb arvestada erakonna seisukohtadega ja valimistel valijatele antud lubadustega.
Selguse toomine e-valimistesse oli EKRE üks olulisemaid lubadusi. Kert Kingo ajal algatatud töö selle kallal vajus Kaimar Karu ajal unarusse või vähemalt suhtus minister sellesse kui ühte paljudest tehnoloogilistest tegemistest – mõistagi tekitas see erakonnas rahulolematust. EKRE üheks põhimõtteks on see, et maal ei suleta enam midagi, kuid ka see kippus Eesti Postis kõrvale jääma.
Väheusutav, et ükski Eesti erakond vaataks rahulolevalt või ükskõikselt otsa oma ministrile, kes ajab asju, mis ei lähe erakonna programmi ja valimislubadustega kokku.