29.02.2020
Venezuela “seksitöötajad” Colombias. Pilt on illustratiivne.
Viimasel ajal on avalikkuse ette ilmunud hulgaliselt nn „häbistajaid“, kes hurjutavad rahvast vale mõtteviisi, tardunud maailmavaate ja mingite müstiliste „euroopalike väärtuste“ eiramise eest.
„Euroopalikud väärtused“ on nende kujutluses otsekui malakas, millega tuimadele kohalikele matsidele lagipähe äiates koht kätte näidata. Ent mida need väärtused tegelikult endas kätkevad?
Naistepäeva eel on kohane uuridata, kuidas Euroopa Liidus väärtustatakse naiste vabadust, kaitstakse neide ja tüdrukuid seksiorjusesse langemast, välistatakse pordellibisnissist johtuv inimkaubandus.
Seksiäri on alati olnud seotud organiseeritud kuritegevusega. Meenutades aegu, mil meilgi vohas prostitutsioon ning bordelle tekkis nagu seeni peale vihma, kangastuvad mälestusis siilisoengutega morninäolised sutenöörid ja pordumajadest tänavatele valguv vägivaldne arveteklaarimine kauboikapitalismi harrastavate härga täis gängide vahel.
Me saime sellest üle, muutes prostitutsiooni vahendamise kriminaalseks. Eesti muutus maaks, kus puudub kandepind illegaalsele inimkaubandusele, kus naisi ei sunnita vägivallaga seksiteenuseid osutama. Sellega oleme tõusnud euroopalikke väärtusi kandvate riikide esirinda, mida ei saa aga öelda mitmete Euroopa tuumikriikide kohta, kelle eeskuju „häbistajad“ meile nina alla hõõruvad.
Euroopa südames, Belgias, Saksamaal, Hollandis, on prostitutsiooni vahendamine legaalne tegevus, milles osalevad grupeeringud Balkanimaadest ning Ukrainast ja Venemaalt.
Europrostitutsiooni juhtriik on Saksamaa, kus lõbumajad töötavad avalike asutustena ning riik kasseerib seksitööstuselt maksuraha. Prostituudi karjääri alustada on merkellikus maailmas imelihtne, sest vastavaid töökuulutusi avaldatakse lehtedes ja internetis.
Hamburgi punaste laternate linnaosa pole ainus, kus tasulist seksiteenust pakutakse. Prostitutsiooni avalik vahendamine õitseb tulutoova ärimudelina kõigis suuremates saksa linnades. Lõbumajade mukitud klantsfassaadi taga toimub aga Ida- ning Kagu-Euroopast pärit naiste armutu ekspluateerimine ning sellega kaasnev inimkaubandus, millele muidu nii põhjalikud saksa ametivõimud läbi sõrmede vaatavad.
Belgias on bordellid küll paberil ebaseaduslikud, ent see ei takista mitteametlike pordumajapidajate avalikku äri. Poolillegaalse ettevõtluse käive ulatub riigi keskpanga hinnangul miljardi euroni ning küllap sealt tuleb otsida põhjust, miks ametivõimud ei pinguta räpase bisnisiga tegutsevaid grupeeringuid seaduskuulekusele sundima. Pole ju prostituutidena läbipõlevad naised belglaste mure, kuna 80% sealsetest seksinukkudest on pärit Bulgaariast ning teistest Ida-Euroopa riikidest.
Rahvusvahelised organisatsioonid nimetavad Belgiat, kus teadupärast peab oma istungeid Euroopa edumeelne parlament, üheks inimkaubanduse peamiseks sihtriigiks.
Holland oma De Walleniga on inimkaubanduse meka. Viimasel ajal on Hollandi võimud end siiski liigutama hakanud ning mitmed Ida-Euroopa seksiorjade teenuseid pakkuvad urkad haarangute ning vahistamiste järel sulgenud. Ometi ei takista see bordelliäril Limburgis, Groningenis, Twentes ja mujalgi edasi õitsemast.
Ka Šveits võib uhkustada arenenud seksitööstusega. Bordellid tegutsevad, sutenöörlus on tulus ettevõtlusvorm, pole probleem maksta kähkuka eest krediitkaardiga. Kohalikke pankureid ei morjenda, et paljud Kesk-Euroopast ning Aasiast kohale küüditud elavad seksilelud satuvad Zürihi urgastesse sunniviisiliselt või petetuina.
Euroopa inimkaubanduse olulised transiitmaad on Montenegro ja Makedoonia. Tegemist on miljarditesse eurodesse ulatuva aastakäibega tõsise kriminaalse ettevõtlusega, mille tuludest saavad osa poliitikud ja korrakaitseametnikud. Kosovos on prostitutsiooniärist saanud viljakas kasvulava organiseeritud kuritegevusele, mis soovib inimkaubandusest oma osa teenida.
Lisaks Balkanimaadelt pärit naistele ja lastele vahendatakse seksiorje Bulgaariast, Moldovast ja Ukrainast.
Migratsioonilaine harjal on prostitutsioon tõusuteel Itaalias ja Kreekas. Näiteks Itaalias arvatakse prostituutide koguarvu olevat üle 100 tuhande, kellest suur osa on teistest riikidest pärit inimkaubanduse ohvrid. Kreekas võib Nigeeriast, Ukrainast, Moldaaviast ja Venemaalt toodud seksiorje olla hinnanguliselt 15 000 ringis. Kui Itaalias keelati 1958. aastal ametlikud lõbumajad, siis Kreekas on bordellipidamine igati isamaaline tegevus.
Ülaltoodust järeldub, et „euroopalike väärtustega“ on miski viltu. Muidugi pole maailma vanimat ametit võimalik ega vajalikki täielikult välja juurida, ent sellega seotud organiseeritud kuritegevus ja inimkaubandus ohustavad ka Eesti naisi ja lapsi.
Schengeni piirideta ruumi osana tuleb meil arvestada, et seni, kui Brüsseli bordellid ja Berliini lõbumajad nõuavad uut värsket liha, pole ükski nägus piiga kaitstud vägivaldsete sutenööride võrku sattumast. Just sellepärast tuleks meie valitsusel ning ehk ka Tõe ja Õiguse radadele eksinud presidendil tõsta Euroopa Liidu tasandil vägivallaga prostitutsioonile sundimisega võitlemise küsimus.
Kaua me pistame kaagutavate jaanalindudena pead liiva alla ja vatrame „euroopalikest väärtustest“, ilma, et sooviksime tõeliselt nende eest seista!
Mustamäe linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson