Kohe on järjekordne, kalli isamaa sünnipäev. Soovin kõigile palju õnne, mõnedele ka mõistust! Eriti neile, kes järjepidevalt jahuvad millestki, millest nad ise ka vist aru ei saa, kasutades sõnapaari „talupojamõistus-tarkus“. Ma ei ole kusagilt lugenud ega kuulnud, et talupojad oleks ristirüütleid, ordude juhte, mõisaomanikke õpetanud, coachinud. Ei leia ka targast Liivimaa kroonikast. Isegi Kalevipoega õpetas siil.
Pigem on aidanud meid, sellel kivisel-tuulepealsel maal ellu jääda vanarahva tarkus, elukogemus. Aga millised uudised meid tervitavad saabuva sünniaastapäeva eel peavoolumeedias?
„Ei taha olla täna noor. Ei tea, mis juhtuma hakkab.“ Berliinlased muretsevad Vene ohu pärast sama palju kui tallinlased. (Delfi). „Tahaks lihtsalt oksendada kogu aeg!“ Koit Toome jagas teravat kriitikat nii Trumpi kui Muski suunas. Tahaks öelda: „Oksenda pärast pidu, kui pea ei kanna.“
„Pidustused algavad!“ Tartlased tähistasid ERMis vabariigi aastapäeva. Peaminister Kristen Michal pidas kõne öeldes, et Eesti saadab Ukrainale 10 000 suurtükimürsku ja 750 000 toidupakki. Lisaks anname esimesel võimalusel ukrainlastele üle 100 miljoni eest Eesti kaitsetööstuse toodangut.
Ukraina saab Eesti peale loota nii praegu kui tulevikus jne. Varem lubati, seda küll liitlastega miljon mürsku, aga see selleks. Tegelikult on ju meil, kes me siin elame, sünnipäev. Kus on kingid meile, tõsiselt hirmutatud kodanikele?
Eestlane on kannatlik, tavaliselt tagasihoidlik, rügaja, igal pool hinnatud töötegija. Ei tahaks öelda, aga viimasel ajal pigem ori, kes ei ootagi pikisilmi almust, kingitusi, pigem lihtsalt midagi positiivset, kasvõi head uudist, toetavat tegu valitsuse poolt.
Igapäevaselt tööd tehes tahaks, et toimetulek oleks garanteeritud, rõõm südames, sära näos, naeratus huultel. Mitte midagi üleloomulikku. Ei jaksa enam kuulata, et me ei ole kunagi varem nii hästi elanud kui praegu, odavat elektrit ei saa kunagi olema, oleme sõjas või kohe oleme ja meid evakueeritakse siit jne, jne. Inimesed on nii ära hirmutatud ja vaoshoituks tuunitud, et ei teagi, mida uskuda või mitte. Ei lohuta enam need sõnad, et loodame, usume, plaanime, arvame, teemad on laual ja laua all… 100 miljonit sinna ja teist niipalju tänna, mida valitsus lahkelt jagab. Aga siia?
Siia jagub aga ainult lubadusi ning valetamist, külvates pealekauba laia kaarega hirmu ja õudu. Lööd uuesti uudised lahti ja järgmine keskharidusega tarkpea kribab, et Ukraina nimel tuleb tegutseda, kiiremini ja rohkem. Lisaks otsustas valitsus suurendada sõjalist abi. Tule taevas appi!
Ma saan aru, et venelased on läbi ajaloo sõjardid olnud, aga et meie rahulikud põhjamaalased võiks rohkem ikka rahust rääkida. Eeskuju ka Rootsist olemas “Rahu, ainult rahu!“ Samal ajal kuuled “ekspertide“ pajatusi, kus usutakse, ollakse veendunud, et NATO peab, artikkel 5 kehtib, ameeriklased on siin.
Kui sa klähvid nagu väike peni oma suurema liitlase kallal, rääkimata haukumisest naabruses elava karuga, siis tasub analüüsida, kuhu on see talupojamõistus kadunud. Ükskõik, kuidas see sõda ükskord lõpeb, aga see lõpeb ja mida varem, seda parem, kuigi osad “geeniused“ seda ei soovi, nagu näha. Aga Venemaa oli, on ja jääb meie naabriks, kas see meeldib meile või mitte, lihtsalt nii on.
Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Elagu Eesti!
Urmas Milvek