Mis maksab inimelu?

Poliitikavaatleja Jüri Toomepuu võtab ette ühe karmi teema, toetudes minevikule ja vaadeldes tänast päeva.

Elu hinna arvestused. Kõige kallimaks hindavad inimesed tavaliselt iseendi elusid, aga elamisväärse, huvitava või mõnusa elu nimel on kõik inimesed nõus oma eluga riskeerima.  On üldiselt teada, et eluga kaasnevad paratamatult riskid ja varem või hiljem lõpeb kõikide elu. Niikaua aga kui elu kestab, on kasulik ja koguni vajalik arvestada, mis on elu hind.  Selleks on olemas mitmesuguseid meetmeid.

Võrdlus teiste eludega. Isegi kui oletada, et elu hinda ei saa arvestada rahas, on kindlasti võimalik võrrelda ühe elu hinda sellega, kui palju ühe elu loovutamine võib säästa teisi elusid. Kui kindral Dwight D. Eisenhower andis käsu massilise dessandi sooritamiseks Normandia rannas, kus hukkus 73 000 Ameerika sõdurit ja haavata sai 154 000, siis tegi ta seda kaalutlustel, et see aitab võita sõja, mille pikem kestvus võiks nõuda palju rohkem elusid. Sakslaste kaotused olid, muide, veel suuremad ja nad kaotasid ka 200 000 vangilangenut.

Majanduslik arvestus. Elu majanduslikku hinda võib arvestada tulu alusel, mida oleks võimalik saavutada surmast hoidumisega. Näiteks kui tuvastada, kui palju surmavaid autoõnnetusi toimub maanteel 140 km tunnikiirusega, 70 km tunnikiirusega või vahepealsetega, on võimalik arvesse võtta niihästi majanduslikud kui ka rahas mitte võrreldavad kulud, mis on seoses kiirusemääradega, ja sätestada kiirusepiirang, millega kaasneb kõige vähem kulusid.

Aastal 1987, kui Ameerika Ühendriigid lubasid osariikidel tõsta liikluskiirust maanteel 55 miilist tunnis 65 miilile, kärpisid paljud autosõitjad oma sõiduaega, sõites keskeltläbi kaks miili tunnis kiiremini. Sellega kaasnes aga autoõnnetustes surmasaanute arv umbes kolmandiku võrra.

Üldkokkuvõttes säästsid autosõitjad 125 000 sõidutundi ühe kaotatud elu kohta. Tolleaegse keskmise palga alusel olid osariikide juhid seega määranud ühe inimelu hinnaks 1,5 miljonit dollarit. Riske, mis kaasnevad transpordivahendite kasutamisega, on väheste eranditega kõik nõus aktsepteerima.

Elu majanduslikku hinda võib vaadelda statistilise terminina – keskmise arvu surmade vähendamist ühe surma võrra. Selline arvestus on tähtis paljudel aladel, nagu näiteks majandusteaduses, tervishoius,  kindlustuses, tööohutuses, keskkonna kaitses, laste adopteerimises ja muidugi ka poliitikas. Seda hinda saab arvestada kulutuste arvel, mis inimesed on nõus tegema surmast hoidumiseks, või kulutuste arvel, mis on vajalikud, et veenda inimesi tegema ohtlikku tööd. Näiteks, kui arvestada, et söekaevur teenib keskeltläbi $10,000 aastas rohkem kui kontoritööline ja kaevuritel on 1% suurem võimalus tööl surra, siis selle arvestuse alusel oleks inimelu hind 1 miljon dollarit.

Olenevalt arvestusest võivad tulemused erineda. USA riiklik juhtimise ja eelarve kontor (Management and Budget Office), mis teostab järelevalvet riigiasutuste üle ja haldab riigieelarvet, arvestas aastal 2012, et USA inimelu majanduslik hind on 7 kuni 9 miljonit dollarit. USA Keskkonnakaitse Amet (Environmental Protection Agency arvestas inimelu hinnaks 9,1 miljonit, Toidu ja Ravimite Amet (Food and Drug Administration) 7,9 miljonit ja Transpordiamet umbes 6 miljonit.

Ühismõõduta arvestused. Keerulisemaks teeb elu hinna arvestamise see, kui lisame surmast hoidumise kulule ka elukvaliteedi, loomuliku eluea, inimese potentsiaalse sissetuleku arvestuse, mida kasutatakse tihti kohtute poolt kahjutasude määramiseks, kui surma on põhjustanud kellegi lohakus või seadusevastane tegevus, ning inimese väärtuse ühiskonnale.

See tõstatab mitmeid huvitavaid küsimusi. Näiteks kas me peaksime oletama, et surma äärel vaakuva vanuri elu on sama väärtuslik kui hea tervisega lapse elu? Kas arstid peaks võtma arvesse patsiendi elu päästmiseks nende elukvaliteeti või loomuliku surma tõenäosust? Kas küla tola elu on sama väärtusega kui maailmakuulsa teadlase elu?

Asja teeb veelgi  keerulisemaks see, et paljud on nõus oma elu ohtu seadma lihtsalt põneva erutuse nimel, mis võib küll lühendada eluiga, aga samas teha nende elu huvitavamaks, elamisväärsemaks või mõnusamaks. Nagu teame maailma ja Eesti ajaloost, on paljud valmis ka oma kodu kaitseks ja vabaduse eest võideldes oma elu loovutama. Statistilised andmed on olemas selle kohta, kui palju suitsetamine või uimastite kasutamine eluiga lühendab, aga sellegipoolest on paljud nõus neid aineid kasutama.

Inimelu hind läbi aegade ja maade. Michael Cheng Lifehack organisatsioonist on teinud uuringu inimelu hindadest minevikus ja tänapäeva maailmas. Kuna varasematel aegadel oli inimeste müümine tavapärane, on nende hinnad säilinud tolleaegsetes ürikutes, kuigi mõnevõrra keeruline on tolleaegset raha võrdsustada tänasega. Inimkaubandust on küllaldaselt ka tänapäeval, naiste müümist prostituutideks juhtub tihti mahajäänud riikides – ostjad elavad peamiselt jõukates. Uurivad ajakirjanikud ja õiguskaitse organid on tuvastanud inimkaubanduse turuhindu. Michael Chengi huvitav statistilise graafika tabel võrdleb inimeste hindu, tänapäeva dollarites, mitmetel aegadel, paljudes maades.

Egiptuse hiilgeajal maksis väike orjalaps 4480 dollarit ja täiskasvanud ori kuskil 2080 ja 32 000 dollari vahel, olenevalt oskustest ja tööjõust. Rooma Impeeriumis maksis noor orjapoiss 300 denaari, umbes 6000 dollarit, aga orjatüdruk kaks korda rohkem. Tavagladiaator maksis ainult 2080 dollarit.

Aastal 1855 maksis must meesori USAs 4000 kuni 22000 dollarit, olenevalt vanusest ja võimekusest. Hiinas võis osta aastal 2012 poisist beebi 50 000 yuani, st 7800 dollari eest, tüdruk maksis ainult 4732 dollarit. Indias müüdi aastal 2007 lapsi kas prostituutideks või töölisteks 45 dollari eest. Aastal 2012 arvestati ühe Ameerika sõduri elu hinnaks 100 000 dollarit.  Malis oli laps-sõdurite hind samal aastal 600 dollarit.

Inimelu autokraatlikes riikides. Autokraatlikud diktaatorid peavad tapma, et võimul püsida. Võimul püsimine on nendele elu ja surma küsimus. Kui nad võimult kukuvad, käitub uus diktaator nendega sama julmalt kui nemad käitusid oma vaenlastega. Enda elus hoidmiseks peab diktaator hukkama mitte ainult kõik rivaalid ja nende lähedased, kes võiks ta võimult kukutada, vaid ka kõik inimeste grupid, kes pole nõus talle alluma ja kes võiksid seetõttu ta võimul püsimisele ohtlikud olla.

Mao Zedong pidas vajalikuks hukata umbes 40 miljonit oma kaasmaalast nn suure edasihüppe käigus, mis pidi kommunistliku partei ja Mao Zedongi võimu kindlustama.

Stalini Siberi orjalaagrites võis vangistatu elus püsida ainult niikaua, kui ta suutis metsa raiuda või muud tööd teha. Kui ta kas haiguse või mõnel muul põhjusel enam tööle ei suutnud minna, lasti tal lihtsalt surra.

Punaarmeelase elu Teises Maailmasõjas oli üliodav. Sinimägedes sundisid Marssal Žukovi  politrukid sõdureid üle teiste punaarmeelaste laipade hunnikute ronima ja ründama lihtsalt selleks, et kaitsjate laskemoon otsa lõppeks. Kui pool ta 22 diviisi suurusest väest oli hukkunud, hakkas Žukov kartma, et kaitsjate laskemoon ei lõpegi. Ta keeras oma järelejäänud diviisid ümber ja ründas ümber Peipsi järve, kust tal õnnestus läbi murda paari sakslaste diviisiga mehitatud rindelõigust.

Wuhani viirus lööb arvestused segi. Wuhani viirus tapab inimesi mitut moodi. Esiteks muidugi otseselt haiguse tõttu, aga samas ka majanduslangusest tingitud vaesuse ja viletsuse, muude haiguste parandamata jätmise, ja ka viirusest mõjutatud rahutuste ja märatsemiste tagajärjel.

USAs sureb iga-aastase influentsa tagajärjel 12 000 kuni 61 000 inimest. Nende inimkaotustega on rahvas ammu harjunud, nendest isegi ei räägita. Südamehaiguste ohvriks langeb aastas umbes 650 000 inimest, vähi ohvriks umbes 600 000 ja õnnetustes hukkub umbes 170 000. Näib, et Wuhani viirus jõuab tappa umbes 160 000, enne kui vaktsiin on valminud.

Kuigi viiruse oht on palju väiksem kui mitmed muud ohud, on see USAs üles kütnud kired, peamiselt seetõttu, et sügisel on presidendivalimised. Riigi majanduse seis ja mitmesugustel põhjustel rahulolematute hulk on kõige olulisemad valimistulemuste otsustajad. President Trumpile ja vabariiklastele on ilmselt kasulik majandus nii kiiresti kui võimalik taastada, koolid avada ja mustanahaliste Black Lives Matter (mustade elud on olulised) liikumise tagajärjel tekkinud märatsemised, rüüstamised, süütamised ja tapmised lõpetada.

Ta vastasparteil, demokraatidel on võiduks kasulik kõik vastupidine. Seetõttu nad väidavad, et majanduse taastamise ja koolide avamise tagajärjel nakatub ja sureb rohkem inimesi. See on õige, aga majanduse hävingu ja sellega kaasneva nälja ja viletsuse kätte võib veelgi rohkem inimesi surra. Seetõttu nad ei taha ka, et politsei rahutused kiiresti lõpetaks.

Eestlastele on eestlaste elud eriti tähtsad

Mustanahalised saavad kurjaks kui keegi julgeb väita, et kõik elud on olulised. Eriti kurjaks saavad nad kui keegi julgeb öelda, et politseide ja teiste õigusorganite liikmete elud on olulised.

Ma kaldun arvama, et korralikkude, seaduskuulekate inimeste elud on palju olulisemad kui märatsejate, rüüstajate, süütajate, röövlite ja mõrtsukate elud.

Eelkõige, eestlasena kaldun ma arvame, et Eesti Vabariik ja eesti rahvas peaks tegema kõik mis võimalik, et väärtustada eestlaste elud meie põlisel kodumaal, tegema kõik mis võimalik, et täita eestlaste maa eesti lastega, tegema kõik mis võimalik, et Eesti jääks püsima riigina mida valitsevad eestlased, kus eesti rahva järeltulevad põlved võivad pühitseda Eesti vabariigi aastapäevi läbi aegade, sini-must-valge lehvides ja „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlades.“

Jüri Toomepuu