Sooline palgalõhe on paljunämmutatud teema, mis ei kao aruteludest ja näib, et seda ei tahetagi päevakorrast maha saada. Sotsiaalmeedias küsitakse lausa: “Kui statistikaameti andmetel on finants- ja kindlustustegevuses palgalõhe 25,5 protsenti ja riigil on need andmed pärit ettevõtlusest, siis miks te ei pane tööandjaid võrdseid palku maksma, vaid aina jahute ebaõiglusest?”
Bigbanki peaökonomisti Raul Eametsa sõnul ei seleta naiste osakaal valdkonnas või seal makstav keskmine palk soolist palgalõhet.
“Kui küsida, et mis on Eesti rahvuskala, siis mõni majandusteemade ja tööturu statistikaga rohkem kursis olev inimene võiks öelda, et see on palgalõhe. Kui kevadel tuleb statistikaametist palgalõhe statistika, nagu näiteks neljapäeval, siis mõnda aega kirjutatakse sellest, siis teema vaibub ja järgmine kord hakatakse asjast jälle uuesti rääkima aasta pärast,” rääkis Eamets.
Ta küsis, miks siis saavad naised teatud valdkondades meestest madalamat palka? “Esmane ja suhteliselt loomulik reaktsioon võiks olla, et naised töötavad rohkem valdkondades, kus ongi madalam palgatase. Paraku statistika näitab, et valdkond ise, naiste-meeste suhe valdkonnas ning võrdlus Eesti keskmise palgaga ei seleta suurt midagi. Näiteks kõige madalam oli eelmisel aastal palk majustus- ja toitlustussektoris, kus keskmine palk moodustas 64 protsenti Eesti keskmisest palgast. Selles sektoris oli ka naiste osakaal üks kõrgemaid – 74,6 protsenti. Naised said majutussektoris meestest keskmiselt 15,4 protsenti madalamat palka,” tõi Eamets esile.
Teine hea näide on Eametsa sõnul tervishoid, kus naiste osakaal on koguni 87 protsenti, tervishoiu keskmine palk moodustas 121 protsenti Eesti keskmisest ning sooline palgalõhe oli 20,7 protsenti. “Kirurgide seas on mehi ilmselgelt rohkem kui näiteks medõdede või sanitaride seas. Mõlemal juhul viitavad palgaerinevused sellele, et mehed on tõenäoliselt kõrgemapalgalisetel ametikohtadel kui naised ehk palgaerinevused tulenevad eelkõige sellest, kuidas inimesed liiguvad ametiredelil või millist haridustaset nad omavad,” ütles Eamets.
“Kui võtame nüüd näite valdkonnast, kus mehed domineerivad, siis heaks näiteks on ehitussektor, kus on mehi 93 protsenti, kus keskmine palk moodustab 86 protsenti Eesti keskmisest palgast ning sooline palgalõhe oli 11,4 protsenti. Mäetööstuses on meeste osakaal 92 protsenti ning keskmine palk Eesti keskmisest 113 protsenti ja sooline palgalõhe 15,1 protsenti. Mehed töötavad kaevanduses, naised kontoris.
“Kas mõnes sektoris teenivad naised rohkem kui mehed? Naised said meestest kõrgemat palka eelmise aasta andmetel ainult veonduses ja laonduses. Vahe naiste kasuks 7,1 protsenti. Naiste osakaal sektoris on 25 protsenti,” ütles Eamets, lisades, et kaks valdkonda, kus saadakse Eesti keskmisest oluliselt kõrgemat palka, on pangandus ning IT ning seal on ka palgalõhe väga suur, ligikaudu 25 protsenti.
“See lühike ülevaade näitas ilmekalt, et naiste-meeste osakaalul või palgal, mida valdkonnas makstakse, ei ole palgalõhega silmnähtavat seost. Palgaerinevused hakkavad tulema mängu siis, kui inimestel on erinev karjääriredel, haridustaust või töökogemus,” märkis Eamets.
“Ühes varasemas uurimuses vaatasime CV-Online ning tööjõu uuringu andmeid ning võrdlesime tööportaalis küsitud palga ning lõpuks reaalselt makstud palga seost sooga. Selleks kasutati vastavat ökonomeetrilist kokkusobitamise meetodit. Järeldus, milleni me jõudsime, näitas, et esiteks – naised küsisid keskmiselt madalamat palka kui mehed ja teiseks nad ka said reaalselt lõpuks madalamat palka kui sama tööd tegevad mehed. Edasi on juba muna ja kana küsimus, et kas madalamat palka saadakse sellepärast, et rohkem ei küsita või küsitakse madalamat palka sellpärast, et teatakse – rohkem nagunii ei maksta. Ilmselt on natuke õigus mõlema väite puhul,” lisas Eamets. (BNS-UU)