15.07.2019
President Kaljulaid Prantsusmaal.
Kui kuulata president Kaljulaidi kõnesid välismaal, siis tekib ikka ja jälle küsimus – kas ta ka teab, millest ta räägib? Kas presidendi kõnedes on ka midagi teostatavat või räägib ta lihtsalt seda, mis teistel kõrvu paitab?
“…Seetõttu võiks üheks Euroopa Liidu kaitsekoostöö tulevikusuunaks olla end seni väga hästi õigustanud Euroopa Liidu ümberjagamismehhanismide laiendamine kaitsevaldkonnale,” ütles president Kaljulaid pühapäeval Prantsuse rahvuspüha Bastille’ päeva tähistamise üritusel.
Kõlab ehk hästi, aga kuidas Euroopa hakkab reaalsuses vahendeid kaitsekulustele jaotama? Kas samamoodi nagu põllumajandustoetusi? Ja seda olukorras, kus vaid osa riikidest on kaitsekulutustes jõudnud 2 protsendini SKP-st ja teised ei kavatsegi seda teha? Kas president mõtleb ka oma ettepaneku läbiviidavusele ja kas kaitsespetsialistid on seda realistlikuks tunnistanud?
“Kokkulepe, kus riik võtab endale vastutuse jätkata oma kodanikele teenuste pakkumist sõltumata sellest, kus tema kodanikud parasjagu töötavad ja elavad. Kodanikud saavad vastutasuks panustada riigi ressurssidesse vastavalt oma sissetulekule sõltumata sellest, kuidas ja kust nad neid saavad,” kõneles Kaljulaid Sciences Po Pariisi poliitikauuringute ülikooli lõpuaktusel. Kas neil sõnadel on sisu või hüüab president lihtsalt loosungeid?
Eestis tekitas päris suure melu uudis sellest, mida arutati president Kaljulaidi ja Läti presidendi Egils Levitsi kohtumisel. Eesti riigipea tunnistas, et omavahelisel kohtumisel tuli jutuks ka õlu. „Me rääkisime ka õllest. Mitte hinnast ja maksudest, vaid sellest, mis jääb õllest järele. See on purk või pudel. Peame koos edasi liikuma ja looma esimese ühise piiriülese pakendiringluse süsteemi, mis oleks eeskujuks terves Euroopas. Tore, et selles suunas on astutud juba esimesed konkreetsed sammud. Küsimus pole ju tegelikult purkides ja pudelites. See on küsimus keskkonnast, Läänemerest, meie põhjapoolkerast, meie planeedist. See võib tunduda väikese sammuna, kuid keskkonnaprobleemide ja kliimakriiside vastu võitlemisel saame edasi liikuda ainult siis, kui kõik teevad oma osa,“ selgitas president Kaljulaid.
Uued Uudised ei oma küll ülevaadet sellest, kuidas kahe riigipea omavahel räägitu reaalsesse ellu jõuab, kuid tavakodanikel tekib küll küsimus: kas kaks presidenti räägivadki sellistest pisiasjadest ja kas see ei peaks mitte juba asjatundjate kokku leppida olema? Praegu tundub, et Eesti riigipea räägib lihtsalt ilusaid sõnu, et särada ja ennast meelde jätta, aga reaalseid tulemusi sellel pole – sest tema juttu kaitsealastest ümberjagamismehhanismidest EL-is vaevalt keegi ellu viima hakkab. Või kui hakkabki, siis on see sadu kordi raskem kui kõnes maha hõigates.
Nii ongi president nagu Miss Universum, kes võidukõnes räägib rahust kogu maailmas ja vihmametsade päästmisest, kuigi sõnadest kumbki tavaliselt kaugemale ei jõua.
On ka üks president, kes jäi rahvale meelde enesepildistamiste ja “ärmatamisega” – tema peab välismaal säravaid, kuid kodumaad halvustavaid kõnesid, mille peale Läänes plaksutatakse, kuid kodumaal turtsutakse.