Mis riik see on, kus isegi kurjuse vastu võideldes laskutakse mikkpärnitsalikult kurjuse tasemele?

Elu 24 kirjutab sellest, kuidas Paide noorukid mõrvasid külmavereliselt siili ja räppbänd “5miinust” kasutas oma nördimuse väljendamiseks… roppust.

Alustuseks noortest, kes siiliga väidetavalt jalgpalli mängisid ja ta siis tapsid – need noorukid on potentsiaalsed tapjad ja vajavad väga karmi karistamist. See, kes tapab täna julmalt looma, tapab homme sama jõhkralt inimese – julmus ei kao iseenesest kuhugi.

Sama arusaamatu on noorte räpparite reageering, mis seisneb ropendamises (kirjapilt muutmata): “tere, paide siilipiinajad. minge munni palun. ärge välja tulge. ärge enam kunagi kuulake meie mussi, kui plaanis oli.”

Võib tunduda, et oma muusika kuulamise keelamine popi bändi poolt peaks julmuritele mõjuma, aga vaevalt. Pigem tunnevad nad neis ära endasugused moraalitud tolgused.

Räigetesse kohtadesse saatmine ei ole mingi lahendus, vaid see panebki ühiskonna reageerima valupunktidele nii, nagu see kellelegi au ei tee. Nii laskutakse kaude siilipeksjate tasemele, sest needki ilmselt karjusid: “Säh, okkaline raibe!” Me muutume roppröökurite ühiskonnaks, kui reageerime halvale ainult sõimuga.

Mikk Pärnitsast Kadrioru Roosiaeda ja edasi muusikamaailma – roppused hakkavad ühiskonnas uueks normaalsuseks muutuma. Nii ei saa edasi minna, keegi peab piiri tõmbama.

Pisike kiitus “5miinusele” reageerimise eest, mis näitab, et osa südamest on õiges kohas. Ainult et keel, mõte ja mentaliteet on äbarikud, ning selline reageering midagi head kaasa ei too. Sest roppuste seest sünnivad pigem uued Paide mõrvarid, mitte head poisid.