Riigikogus on menetluses eelnõu, mille seletuskiri ütleb: “…et luua selge õiguslik alus NATO liikmesriigi kodanikest Kaitseliidu liikmete (edaspidi: NATO liikmesriigi kodanikust Kaitseliidu liige) paindlikumaks kaasamiseks riigikaitsesse.” Ilmselgelt on tegu teiste NATO liikmesriikide kodanike lubamisega Kaitseliitu.
Milleks seda vaja on? Kaitseliit peaks olema eesti meeste vabatahtlik organisatsioon, kes valmistub kodumaa kaitseks. See on niigi laienenud kõigi kodanike peale, Kaitseliidus on ka siinseid venelasi, aga et sellesse kaasata ka türklane või poolakas?
Kõigepealt: NATO liikmesriikide kodanikel on oma kodumaa, mida kaitsta. Kui Venemaa ründab Poolat, siis ründab kogu NATO-t ja me oleme kõik suures sõjas. Poola vabatahtlik peaks tahtma ikka oma isade maad kaitsta.
Ei kujuta ette, kuidas võiks türklane olla Eesti Kaitseliidu liige. Kohe tekib küsimus: mida kuradit ta siin teeb? Kaitseliidu olemus pole vähimalgi määral selline, et sinna võiks kuuluda keegi peale eesti meeste. Hea küll, peale siinsete eestimeelsete venelaste ka. Aga teistele pole see kodumaa ja NATO solidaarsus on liiga abstraktne mõiste, et seda tõsiselt võtta.
Käivad jutud, et ka ukrainlasi võiks Kaitseliitu lubada. Liduvad sõdivalt kodumaalt minema ja lülituvad Eesti riigikaitsesse?
Üks seletus, miks “natokaid” Kaitseliitu lubada tahetakse, on see, et organisatsiooni olemus on muutunud. Varem oli see eesti meeste koht, kus nädalavahetustel riigi kaitsmist õppida, kasvõi seda, kuidas ellu jääda. Öeldakse õigusega, et sõjaväelist õpet pole mitte esmalt vaja selleks, et teisi tappa, vaid selleks, et ise ellu jääda. Praegu on Kaitseliit aga sisuliselt osa Kaitseväest, muutudes üha enam tegevväeks. Vabatahtlikud mehed aga ei suuda tiheneva väljaõppe jaoks töö ja pere kõrvalt aega leida – sellele juhtis tähelepanu ka üks avalik kaitseliitlaste kiri, mida palju ei reklaamitud. Lisaks loodavad kriisiolukorras kaitseliitlaste abile kõik: politsei, piirivalve, päästjad…
Kaitseliidu internatsionaliseerumine on ohtlik. Praegu veel räägitakse väljaõppel ja õppustel eesti keeles, juhtivsüsteemis NATO standardite kohaselt ka inglise keeles, aga jõudehetkel vene või muus keeles vestlevaid kaitseliitlasi pole veel eriti kohanud. Kui aga kaasatakse “natokad”, siis on eesti meeste vabatahtliku organisatsiooniga lõpp. Kui pole eesti keelt ja eesti meelt, siis pole ka Kaitseliitu.
Kaitseliit on ikka veel ainus koht Eestis, kus õpetatakse isamaalisust, eestlust, patriotismi, alustades noorkotkastest ja kodutütardest. Kusagil mujal seda ei tehta, ammugi mitte puhvaika ja balalaikaga Kristina Kallase haridussüsteemis. Isamaaline kasvatus on kadunud, ainult Kaitseliidu struktuurid hoiavad veel seda. Pole võimatu, et just eestluse lahjendamine ja väljatõrjumine ongi Kaitseliidu uuenduste eesmärk.
Seoses sellega üks tähelepanek: mistahes eelnõude puhul vaadake, kes on selle autorid. Näiteks topeltkodakonduse eelnõu algatajate seas on Eerik-Niiles Kross ja Valdo Randpere, kellest viimane on ise topeltkodakondne, Krossi abikaasa on ameeriklanna. Eelnõud on isikliku taustaga ning ka välismaalastest kaitseliitlaste puhul on väidetavalt tegu sellega, et kellegi võõramaine sõber tahab siin sõjaväelist väljaõpet saada.
Globalistid on Eestis juba liiga palju ära solkinud. Näiteks kunagine okupatsioonide muuseum Vabamu on muudetud vasakliberalismi pesaks, kuhu näiteks Sinimägede kaitsjaid austava eestlase jalg enam sisse ei astu. Kaitseliit peaks jääma eestikeelseks ja -meelseks, muidu pole tal mõtet.
Uued Uudised