Eesti ametlik narratiiv, millest Tsahkna, Pevkur, Mihkelson ja paljud teised võimupoliitikud päevast päeva pröökavad, on see, et Ukraina võidab ja meie oleme nendega võiduka lõpuni. See on puhtideoloogiline „pilveteenus“, millel pole juba ammu reaalsusega mingit pistmist.
Sama liini jätkavad meie „rindekorrespondendid“ Saks, Taro ja teisedki, kes küll tunnistavad ukrainlaste raskusi, kuid jätkavad siiski ametliku narratiiviga. Sel nädalal vahendas BNS aga uudist, mille kohaselt saadavad venelased lahingusse haavatuid ja lausa karkudel. Venelaste puhul ei imesta millegi üle, aga kargutajatega rindel edasi ei liigu. Venemaa aga areneb jõudsalt.
BNS vahendab peaaegu iga päev teateid ühe või mitme Ukraina küla langemisest okupantide kätte. Neid jälgides jääb mistahes patriotismist hoolimata mulje, et Venemaa liigub võidu ja Ukraina kaotuse poole.
Miski on selles pildis väga valesti.
Kõrge eurovolinik Kaja Kallas käis alles hiljuti Kiievis – seesama Kaja Kallas, kes algatas kampaania „Miljon mürsku Ukrainale“, kuid jäi neile poole võlgu. Lugedes uudised Lääne-Euroopa hoiakutest ja abist Ukrainale, jääb selge mulje, et kolm aastat Ukrainat kaotuse suunas „abistanud“ Euroopa Liit on mängust väljas – ta on isegi oma kaitsevõimekustega hädas, rohepöördega kinni poodud ja „puhta“ energeetikaga energiapuuduse suunas sammumas.
Nii jääbki mulje, et Ukraina sõja saatuse otsustavad kaks suurriiki ja kaks liidrit: Venemaa ja Putin ning USA ja Trump. Isegi ukrainlastel pole sõnaõigust ja Brüssel pole selles küsimuses parketikõlbulik.
Kõige reaalsemana paistab praegu sõja lõpetamine ei millegi muu kui madala naftahinnaga. Kui Trump taastab Ameerika nafta- ja gaasitööstuse, lööb see naftahinna alla ja Vene energiakandjaid ei taha enam isegi mitte tema liitlased. Praegu ostavad hiinlased, indialased ja paljud teised Vene naftat ja gaasi, sest saavad seda Kremlilt soodsalt, kuid edaspidi poleks neil seda mingit mõtet oma maine hinnaga osta, odavat kraami saab igalt poolt.
Eestlastele on mõttekoht selles, et maailmapoliitika käib kõrgelt üle meie peade ja miski pole enam kindel, sealhulgas ka liitlassuhted. Kabuli viimane ilmalik valitsus oli Bideni-Ameerika liitlane, tõsi küll, väljaspool NATO-t, aga temagi reedeti. Kas NATO dokumendid ikka on kindel garantii? Kui juba Lääne liitlase Ukraina saatuse otsustavad ainult Trump ja Putin… Ameerika praegust presidenti pole vaja reeturlikkuses kahtlustada, pigem on ta just aus, aga ta suudab võib-olla sundida Putini sõda lõpetama, kuid kindlasti mitte vanadesse piiridesse taanduma.
See, kuidas „suured“ Ukraina sõja lõpetavad, on üldine teema, meile on oluline see, kuidas eesti rahvas on tegelikult kogu selle suure kolmeaastase sõja jooksul nende „suurte“ sabas lohisenud. Tulevikku aga võiks võrrelda meie Kaitseväe missioonidega Afganistanis – võitlesime, kaotasime omi sõdureid ja vaenlane ikkagi võitis.
Eesti on Ukraina küsimuses teiste järel lohisenud – panime kõik majaseinad Ukraina lippe täis, andsime ära oma relvad, käendame ukrainlasi Lääne pankades, ehitame üles alles sõdivat ja samas purustatavat, kaotusele lähenevat riiki, samas kui omad inimesed vaesuvad; maksame mingit abstraktset julgeolekumaksu, mis läheb „igale poole“, meie juhid kõnnivad kui puhevil kuked ja karjuvad Ukraina võidust – ja kõik see on tegelikult mull. Seda mullipuhumist ei õigusta isegi enam see, et Venemaa on ka meie vaenlane – liberaalide ja vasakpoolsete juhitav riik on „sõdinud“ Ukrainas, mitte valmistunud selleks Narva jõel ja Setumaal.
Kõige hullem aga on see, et kogu selle mulli puhumisel pole kunagi küsitud rahvalt arvamust, vaid üks võimuklikk (siin on see sõna õiges kohas) on tegutsenud „suurte“ suudelt sõnu lugedes ja neid püüdlikult täites, kasutades ära eestlaste loomupärast kartuse Venemaa agressori eest. Ja see jätkub siiamaani. Lausa võigas on kuulata Tsahkna või Pevkuri suust sõnu Ukraina võidust, kui BNS teatab kolme aasta rindeteadete jätkuna järjekordse Ukraina küla langemisest okupandi kätte ning teised uudised räägivad Eesti majanduse kehvast seisust ja levivast vaesusest.
Neli aastat Reformierakonna võimu ja rahvas ei tähenda riigis enam midagi, temalt arvamust ei küsita ning võimurid teevad, mida ise tahavad. Ukraina võib saada samaks, mis oli Afganistan – andsime riigina endast kõik, aga otsused tehti mujal ja kõik oli asjata. Ilmselt tuleb meil kunagi Ungarit kadestada, kus enne lahingusse sööstmist vaadati ikka enda selja taha…
Uued Uudised