27.01.2018
Puuleht vaiksel veel
Irvhambad on küsinud: kui kaua saab inimene veeta elada? Õige vastus kõlab: oleneb sellest, kui palju tal õlut on!
Nali naljaks, aga tõsi on see, et puhas joogivesi on kullaga samas hinnas, aga kui teda pole, siis pole kullastki suurt kasu. Viimased uudised räägivad sellest, et Lõuna-Aafrika Vabariigi üks suuremaid linnu Kaplinn võib aprillis aastatepikkuse põua tagajärjel joogiveeta jääda. Tegelikult on joogiveekriisi puhul tegu ülemaailmse murega.
Meie siin Eestis muigame esmamõtte ajel sellise probleemiasetuse peale, sest meie oleme pigem liigveega hädas. Samas aga pole meil puhta joogiveega sugugi priisata ning tööstuslik areng võib teatud piirkonnad, eriti paese aluspõhjaga Põhja-Eesti, päris hätta jätta.
Riigikontrolli hiljuti avaldatud auditi tulemustest selgub, et kuigi Eestis on külluslikud põhjaveevarud, on siinsest 39 põhjaveekogumist poolte seisund halb või ohustatud — kaheksa on halvas, kümme heas, kuid ohustatud seisundis. Samuti tuli välja, et Eestis on üle 200 000 inimese, kelle kaevuvee kvaliteeti võib halvendada väetistest või taimekaitsevahenditest tulenev reostus, maavarade kaevandamine või puhastamata reovesi.
Enamik ehk 87 protsenti Eesti inimestest saab joogivee ühisveevärgist ja see on kontrollitud. Põhjavee olemasolu ja selle puhtus mõjutab ülejäänud paarisadattuhandet inimest, vahendas “Aktuaalne kaamera”. See aga tähendab päris suurt osa riigi elanikkonnast.
Just see auditi tulemus peaks Eesti ühiskonna peades häirekella helisema panema, enne kui me väidetavalt kasumlike suurprojektide kallale tormame. Kohe kindlasti ei mõju Emajõe ja Peipsi valgalale hästi ohtralt puhast vett nõudev tselluloositehas, Rail Balticu teetamm ja selle ehitamiseks rajatavad arvukad kruusa- ja lubjakivikarjäärid löövad hoiatuse järgi sassi ümbruskonna veerežiimi, võimalikud fosforiidikaevandused suurendavad veelgi põlevkivi kaevandamisega juba niigi rikutud piirkondade ökoloogilist allakäiku.
Eesti ühiskond võib toetada suurprojekte, lootes neist suurt jõukust, aga kui me oma põhjamaises kliimaski puhta joogiveeta jääme, siis tuleb tahtmatult meelde krii indiaanlaste vana pealiku ütlus: “Alles siis, kui viimane puu on langetatud, alles siis, kui viimane jõgi on reostatud, alles siis, kui viimane kala on püütud, avastate te, et raha ei kõlba süüa.”