09.11.2018
Globaliseeruvas maailmas nõutakse üha enam suveräänsuse loovutamist ja seal enam Riigikogu valimisel saadud mandaadist ei piisa.
Veel veidi aega tagasi ei teadnud ilmselt enamik eestlastest midagi ÜRO rändeleppest, ja kes teadiski, sel polnud aimugi, milline jube migratsiooni Pandora laegas detsembris Marrakechis avatakse!
Nüüd on see tänu EKRE järelepärimistele Riigikogus rahvani jõudnud ja juba küsivad valjud hääled: kes on andnud riigivõimule volitused selline allkiri sedavõrd ohtlikule dokumendile anda, seda enam, et üha enam riike loobub allkirjastamisest, sest tahavad immigratsiooniprotsesse ise kontrollida, mitte teistele delegeerida. Eriliseks ohusignaaliks on see, et ÜRO on juba täielikult vasakliberaalide kontrolli all. Oleme ohtlikus olukorras, kus president ja valitsus sõlmivad rahvusvahelisel tasemel kokkuleppeid, millest oleneb rahva saatus, kuid eestlased ise seda ei tea.
Mitte kedagi ei veena see, et Marrakechi lepe polevat kohustuslik – sedavõrd põhjalikult koostatud dokument, kus on üksikasjalikult paika pandud migrantide sulandamine ühiskonda ja nende kaitsmine halva sõna eest, ei saa lihtsalt olla kõigest “mittekohustav”.
Siin tulebki mängu see, et millised on Eesti presidendi ja valitsuse volitused allkirjastada rahvusvahelisi dokumente nii ÜRO-s kui ka Euroopa Liidus, mis piiravad Eesti suveräänsust? See teema peaks Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste eel saama peateemaks. Nimelt liigub Euroopa Liit erakordse kiirusega föderalismi poole, riikide liidust liitriigi suunas. Juba räägitakse ühisest rahandus-, kaitse- ja välispoliitikast ning luuakse ka vastavaid struktuure.
See aga tähendab, et Euroopa Liit anno Domini 2019 pole enam see, mis ta oli aastal 2004, mil Eesti astus vastavalt referendumi tulemustele Euroopa Liitu. Tollane EL oli sõna otseses mõttes rahvusriikide liit, kus ei räägitud föderalismist, ei surutud peale mingeid “euroopalikke väärtusi”, ei ähvardatud ega karistatud suveräänsuse kaitsmise eest. Seda Euroopa Liitu pole enam, praegu ehitatakse uut tüüpi ühendust, ja nüüd vajavad mistahes otsused, millele riigipea või valitsusjuht alla kirjutavad, juba uut mandaati. Selleks ei piisa enam mingil juhul mandaadist, mille valitsus sai Riigikogu valimistel või president poliitiliste mängude kaudu tema valimisel.
See vajab alles selgeksrääkimist, kuidas see mandaat küsitakse ja antakse, kuid see peaks olema üldrahvalik ja ükski poliitiline jõud ei tohi sellele vastu vaielda. Kui referendumil otsustakse, et Eesti rahvas soovib föderatiivset Euroopat, siis on see mandaat globalistidel olemas, kui ei, siis tuleb teha muud sammud. Aga sellisel rahvahääletusel tohivad osaleda vaid Eesti kodanikud, kõik teised, sealhulgas ka EL-i teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta inimesed, tuleb raudselt eemal hoida.
Kindlasti peavad Euroopa Parlamendi valimiskampaanias kõik kandidaadid välja ütlema selle, kas nad soovivad föderatiivset Euroopat või riikide liitu – siis teavad valijad, kelle nad Strasbourgi saadavad, kas föderatsiooni loojad või riikliku suveräänsuse kaitsjad.
Mistahes lepetele allakirjutamine ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides aga peab kindlasti käima läbi Riigikogu ning saama kajastust ajakirjanduses – Marrakechi lepe sooviti ilmselgelt vaikselt alla kirjutada, et rahvas oleks mingil hetkel lihtsalt fakti ees. Siinkohal tuleb tänu avaldada USA-le, Ungarile, Poolale ja Austriale, kelle avalik eemalejäämine juhtis kogu maailma tähelepanu dokumendis sisalduvatele ohtudele. Jüri Ratase keskerakondlik-sotsialistlik valitsus aga tegi kõik, et leppe sisu varju jääks.
Tegelikult oleks Eestil vaja rahvusvahelisel tasemel saavutada see, et eestlased kuulutataks põlisrahvaks. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased nende hulgas ei ole. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole eestlased kohalikud põliselanikud enne, kui kuulutatakse end ise selleks.
Eesti kirjutas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole eestlased end kuulutanud ikka veel põlisrahvaks, sest paljud näivad arvavat, et kui on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha.
Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on rahvusvahelise tööorganisatsiooni põlis- ja hõimurahvaste konventsioon (1989) ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (2007).
Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt väljakujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust. (Indiana Ülikooli keeleteadlane doktor Indrek Park, Postimees, 3. oktoober 2017).
Teiseks peaks Eesti kogu maailmale teada andma ja kui vaja, siis kümneid kordi üle kinnitama, et Eestis on protsentuaalselt migrante rohkem, kui mistahes Euroopa riigis – umbes kolmandik elanike arvust. Nende põhimass saabus umbes samadel aegadel, kui türklased hakkasid Saksamaale tööjõuna saabuma. Kõigis Euroopa riikides on migrantide arv väiksem, ulatudes 10-20 protsendi vahele. Eestit tuleb mistahes rändelepete kontekstis vaadata kui riiki, kus migratsioon on demograafilist situatsiooni väga tugevalt halvendanud ja põlisrahva eksistentsi oluliselt ohtu seadnud. Eestis ja Lätis on vägivaldselt sisseveetud migrante nii palju koos, nagu neid pole üheski Euroopa riigis.
Praegu on aeg, kus eestlaste kui rahvuse positsiooni tuleb kõigi seaduslike vahenditega kindlustada, sest rahvusvahelistes seadustes on palju selliseid võimalusi olemas. Kartellierakonnad ei hakka kindlasti seda tegema, seega on nüüd Eesti suveräänsuse, eesti rahvuse, keele ja kultuuri päästmine vaid EKRE teha.