“Mitme näoga Eesti” seab taas esiplaanile võõrad, mitte selle maa põlisrahva

Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sotsiaalmeedias saatest “Mitme näoga Eesti”.

“Näiliselt on selline propaganda ilus. Kultuuririkkus, rahvaste sõprus, lilled ja liblikad. Tegelikult on, nagu saatanlike projektide puhul ikka, õilsate loosungite varjus õel salaplaan.

Eesti on väga väike, nii oma rahvaarvu kui pindala poolest. Sellest hoolimata kultiveeritakse arusaama, et miljonirahvaste esindajaid enda kultuuri “rikastama” tuues muudetakse maailma kuidagi ilusamaks.

Võrdpildina võime kujutleda puhta värvi purke: punane, kollane, sinine, valge, must. Iga värv on eraldi võetuna ilus ja õigesse kohta kantuna harmooniline. Kui me võtame aga ühe pisikese purgi ja kallame sinna valimatult suurtest purkidest teisi värve lisaks, siis mis me tulemuseks saame? Mitte värvirikkuse, vaid võika, määrdunud tooni, mis kõlbab vaid minema viskamiseks.

Meie asi on kaitsta ja hoida tillukest eesti kultuuri, hoida enda nägu, kuna eesti kultuur on üks osa kultuuririkkusest. Rahvaste sulatuspott ei ole kultuuririkkus, see on elamiseks vaevarikas koht, täis kultuurikonflikte, vastuolusid ja pidevat kannatust. Näeme seda enda ümber järjest rohkem, aga propagandateerull ei näita aeglustumise märke.

PS. Et saate reklaam on ingliskeelne, kinnitab eelnevat.