20.11.2021
Ungari piiritarade algatus on tänaseks Euroopa reaalsus.
Müürilehe tegev- ja sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv kirjutab ERR-i vahendatuna kõlava pealkirjaga loo “Helme ja Orban on juba võitnud”, mis sisult on päris asjalik, kuid täpsustamist vajavad mõned tema seisukohad.
Laias laastus räägib Kõiv Euroopa migratsioonipoliitikast, sellest, kuidas EL ostab ära naaberriigid, et nood migratsiooni enda juures kinni peaks, sellest, et paljud riigid kalduvad eemale senisest migrandisõbralikust poliitikast ja nii edasi.
Toimetaja leiab, et liberaalne Euroopa, kes alles viie aasta eest mõistis hukka Ungari piiritara, ehitab neid nüüd ise, olles seega taganenud avatuse ja abistamise ideaalidest, sest kardavad võimust ilma jääda.
“See on väljavaade, mida Euroopa liidrid kardavad pärast 2015. aasta migratsioonikriisi nagu tuld, sest humanitaarsetele väärtustele toetuv pagulaspoliitika ei oma enam laiade valijagruppide toetust. Vastupidi, Euroopa poliitiline peavool on neis küsimustes võtmas järjest enam eeskuju Viktor Orbani tõekspidamistest. Neist samadest, mida veel viis aastat tagasi kollektiivselt tauniti. /…/ See on valdkond, milles EL-i liidrid on juba pidanud varasemalt väärtuskompromisse tegema ja kuigi eurooplaste hoiakud varjupaigataotlejate abistamise osas on pöördunud järsult paremale, tekitavad uudised Poola metsade vahel surnuks külmuvatest iraaklastest ebamugavust ning äratavad unest ideaale, mille najale Euroopa Liit pärast kahte maailmasõda ehitati. Iseasi, kas neil ideaalidel on midagi ühist Euroopa migratsioonipoliitika uue karmi reaalsusega,” kirjutab Henri Kõiv.
Peamine moment, mida Kõiv käsitlemata jätab, on see, et massimigratsioon on üle pea kasvanud ka muidu “sallivatel” ja “avatutel” liberaalidel ja vasakpoolsetel (Taanis veavad karmi rändepoliitikat sotsiaaldemokraadid). Valijad eelistab neid jõude, kes räägivad migratsioonist otse ja on sallivusloosungid kõrvale heitnud puhtalt seetõttu, et rände vastuvõtuvõimekuse kriitiline piir on käes.
Ühe uuringu kohaselt tahaks miljardilise rahvaarvuga Aafrikast emigreeruda umbes 400 miljonit aafriklast – Euroopa ja USA ehk arenenud maailm pole lihtsalt võimelised neid vastu võtma. See mass neelaks saabudes sisseelamiseks tohutu hulga raha (mida kliimameetmed ja koroona nagunii kõvasti vähendavad), seda massi ei õnnestuks kuidagi integreerida (suured kogukonnad hakkavad ka võõrsil elama kodumaist elu) ning nad tooksid Aafrika probleemid üle Euroopasse. Aga emigreeruda tahavad ju ka Lähis- ja Kesk-Ida ning Ladina-Ameerika inimesed.
Praegune olukord Poolas võib “sallivuslastele” ebamugav olla, aga eks nemadki näevad oma silmaga, mis toimub. Kui peamiselt iraagi-kurdi päritolu ja seega ilmselt sõjalise kogemusega habemes mehed ründavad piiritara ja -valvureid, kelle juurde nad sisse pääseda tahavad, siis on väga raske ette kujutada, et neist saavad seaduskuulekad Euroopa kodanikud. Mingi enesekaitseinstinkt peaks olema ka kõige suuremal sallivuslasel.
Valgevene metsades redutavad iraaklased tahavad Saksamaale minna. Sealsed vasakliberaalid võivad küll deklareerida, et “Meil on ruumi!”, aga loosungitega sallivuslased neid enda koju ju ei võta, riik aga vaatab oma kõhneneva rahakoti ja kaduva turvalisuse poole. Pole imestada, et Saksamaa lükkas tagasi Lukašenka ettepaneku migrandid otse Merkeli juurde toimetada.
Henri Kõiv on seega oma loost välja jätnud ühe selge tõdemuse – kui sul korter on külalisi täis ja rahakott õhukeseks muutunud, siis võid olla kuitahes humaanne, uusi külalisi lihtsalt juurde võtta enam ei saa. Ja muidugi unustab toimetaja, et käimasolevad protsessid ei ole lihtsalt õnnetute liikumine, vaid suuresti rahvasteränne uute alade koloniseerimiseks.
Loo materjal on vahendatud ERR-i arvamusküljelt