27.05.2025
Vatikanis pesitsevad kajakad, need ei ole päris rahutuvid, aga ikkagi.
Ilmselgelt religiooniloolane, nagu ka kapitulatsiooniekspert Rainer Saks kirjutab vikermeedias mõtlemapaneva loo pealkirjaga: “Vene delegatsiooni Vatikani läbirääkimistele ilmumine tähendaks visuaalset kapitulatsiooni” Aga mida tähendab visuaalne kapitulatsioon? Lugedes me targemaks ei saa.
Lugu algab sellega, kuidas Ukraina on saanud Euroopa heategijatelt sümboolse väärtusega relvi. Ka sümboolne väärtus on väärtus, keegi ei ole otse välja öelnud, et euroliidu relvad on vanad, viletsad ja kasutud; vastupidi – nad on väärtuslikud, neil on sümboolne hindamatu väärtus. Jutt jumala õige, valetamiselt ei õnnestu stratkommarit tabada.
Semiootika valdkonda oleme siirdunud. Semiootiliselt on Vatikan otse imede põld: kala tähendab midagi muud kui kala, leib tähendab ka midagi huvitavat, vein sümboliseerib üht, lammas teist ja sinepiiva kolmandat. Vatikan omakorda tähendab vene kultuuris kurjust jne.
Me saame pidada terve semiootika seminari Vatikani sümbolitest, alates ristatud võtmetest, lukuaugukujulisest platsist, paganausuliste obeliskist, vandenõuteoreetilisest männikäbi-laadsest objektist paabulindudega, Bideni pintsakuga kokkusobimatutest püksest ja veidrate olenditega kaunistatud keerdtrepist. Kõik see on väga huvitav ja mis peitub veel Vatikani raamatukogus? Keegi ei tea.
See palverännakute sihtkoht ja paavstide matusepaik on pakutud järjekordseks rahuläbirääkimiste platsdarmiks. Paavstid pikutavad seal maa alustes koobastes igaveses rahus, rahu on olemas ja ka hingerahu on sellest väikesest riigist ammutanud miljonid ja miljonid katoliiklased üle maailma. Peaks seega sobima.
“Venemaa välisminister levitavat Reutersi andmetel ka positsiooni, et Ukraina ja Venemaa vahel ei saa mitte ükski valdavalt katoliiklik maa olla rahuvahendaja, kuna Ukraina ja Venemaa on domineerivalt õigeuskliku elanikkonnaga maad.”
See ei olegi nüüd enam semiootika, vaid teoloogia ja geograafia, õpetatud jutt igatahes. Ja kuidagi olevat see kõik kokku visuaalne kapitulatsioon, vähemasti vantide jaoks. Miks just visuaalne, mitte klerikaalne, fundamentaalne või filosoofiline? Loogikat siin ei ole. Kui see rahu on kellelegi nii tähtis, saagu siis kokku kas budistlikus Vietnamis või voodoo usku ametlikult harrastavas Beninis.
On selge, vist on juba selge ka Euroopas ning Ameerikas, et sõjaõnn on pöördunud lootusetult Venemaa poole ja neil pole kõige vähimatki põhjust pole rahu teha, madin läheb hästi ja on küllaltki lõbus ka eemalt vaadata. Nii siis pakutaksegi usuliselt sobimatut istungisaali, teades hästi, et mingit istungit, veel vähem rahu ei ole ja ei tule.
Kogu selle kasutu ja häirivalt keeruliseks aetud loo võib kokku võtta ühe muistendiga, mida räägitakse sm Stalini kohta. Keegi olevat generalissimusele ette kandnud, et paavst pole selliste-selliste arengutega rahul. Stalin küsinud selle peale: “Mitu tankidiviisi on paavstil?” Teatavasti paavstil ei olnud siis ega ole ka nüüd ühtki diviisi, ei tanke, janitšare ega husaare.
Sama võime me öelda ka kangesti jutukate, entusiastlike ja verejanuliste Euroopa tolguste kohta, tankidiviise ei ole neil palju rohkem kui paavstil, seega pole neil ka sõnaõigust hambuni relvastatud kõrilõikajate omavahelises arveteõiendamises. Tegelikult ei ole meil ka eriti tankidiviise, tuleb kiiremas korras soetada, selle positiivse programmiga ma lõpetan.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.05.2025