27.07.2025
Rahvusvaheline kohus vaatab tihti suveräänsusest üle. Pilt on illustratiivne.
Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sellest, et riikide suveräänsus on alati lõppkokkuvõttes olulisem kui suurriikide mõju all olevate rahvusvaheliste organisatsioonide ülemvõim.
“Tuli selline uudis, et Prantsusmaa kõrgeim kohus tühistas reedel Süüria endise presidendi Bashar al-Assadi vahistamismääruse seoses 2013. aasta keemiarünnakutega, leides, et „presidendi puutumatusele ei ole erandeid, isegi väidetavate sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude puhul.“
Uudisele on lisatud selgitus: „Prantsuse kohus menetles asja universaalse jurisdiktsiooni põhimõtte alusel, mille kohaselt võib kohus võtta eriti ränkade roimade puhul vastutusele inimesi teistest riikidest.“
Mina ei pea riikliku suveränistina universaalse jurisdiktsiooni põhimõtet aktsepteeritavaks, isegi kui selle abil üritatakse türanne kohtu ette tuua.
Küsimus on selles, millise meelevalla ehk autoriteediga üks kohtuorgan tema jurisdiktsiooni alla mittekuuluvate inimeste üle kohut mõistab.
Kui riigi või kohaliku valitseja (keiser, tsaar, kuningas, maaisand) võim öeldakse pärinevat Jumalalt, siis mõistab ta oma alamate üle kohut talle ülalt antud meelevallaga.
Demokraatias aga on riigivõimu kandja rahvas ja kohus saab oma volitused rahva poolt valitud esindajatelt (parlament, president vms). Eestis mõistetakse kohut Eesti Vabariigi nimel.
Rahvusvaheline kohtuasutus tuleks ellu kutsuda rahvusvahelise lepinguga, ent selle jurisdiktsioon peaks kehtima üksnes lepinguosaliste juures. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on tagaotsitavaks kuulutanud nii V. Putini kui B. Netanyahu, ent ei Venemaa ega Iisrael (samuti USA) ei ole selle kohtu jurisdiktsiooni all. Tekib küsimus, mis õigusega kavatsetakse Putini ja Netanyahu üle kohut mõista, ehkki on vaieldamatu, et kumbki liider vastutab sõjalise vägivalla eest vastavalt Ukrainas ja Gazas.
Universaalse jurisdiktsiooni õigustamiseks võib leiutada erinevad põhjendusi, ent seda saab päriselt teostada üksnes jõu abil, mis tähendab lihtsalt tugevama õigust või isegi omavoli.
Natside liidrid tiriti rahvusvahelise tribunali ette seetõttu, et Saksamaa sai sõjaliselt lüüa ja kapituleerus tingimusteta. Liitlaste sõjaline ülemvõim – ja mitte miski muu – tagas, et III Reichi juhtide üle sai kohut pidada. Keegi ei arva tõsiselt, et Putin või Netanyahu tuuakse sõjalise jõu abil kohtu ette. Seda lihtsalt ei juhtu.
Kuid universaalse jurisdiktsiooni põhimõte tähendab, et näiteks mõni Venemaa kohtuorgan võib Kremli korraldusel väljastada arreteerimiskäsu mõne Eesti poliitiku suhtes, keda saaks süüdistada sõjaõhutamises. Kunagi kuulutati rahvusvaheliselt tagaotsitavaks Eerik-Niiles Kross. Sõjaõhutamise eest (üleskutsed Venemaa purustamisele ja tükeldamisele) võidakse venelaste poolt kinni nabida nii mitmedki Eesti riigitegelased. Ka Hiina võiks oma kohtu ette tarida Tiibeti iseseisvuse toetajad. Jne.
Lõppude lõpuks taandub iga võim alati jõule, mille abil ta suudab end kehtestada. Suurte ja tugevate riikide liidrid pääsevad tavaliselt, näidisprotsesse saab korraldada nõrgemate ja väiksemate riikide juhtide peal (nt Serbia).
Selles olukorras on mõistlikum toetada riikliku suveräänsuse põhimõtet ja mitte tunnustada rahvusüleste struktuuride jurisdiktsiooni, mis on tegelikult instrumendiks oma huve teostavate suurriikide käes.”