Kümme aastat on Ameerika luurajad tuult taga ajanud ja kliimaga maadelnud, nüüd on sellel jampsimisel lõpp. Tore on vaadata, et Trumpi administratsioon tervemõistuslikku olukorda taastab, samas on halenaljakas, kuidas kommunistid oma ebausu kommetest kümne küünega kinni hoiavad.
Teisipäevase Senati Luurekomitee istungi tähelepanu keskendus nn sõjaplaanide lekke teemale, kuid teine tähelepanuväärne küsimus oli kliimamuutuste puudumine aasta ohuhinnangus. Vasakklounid olid meeleheitel ja peksid segast, Erin Sikorsky sonis midagi luurajate külmumisest: “Kahjuks ei saa me lihtsalt kliimaohte ära soovida. Ma kardan, et kliimaohte välja jättes tekitab DNI külmutava efekti kogu luurekogukonnas.”
Kui ära külmuvad, siis on muidugi kahju suur, elame-näeme, siiani pole igal juhul massilisi külmumisi tuvastatud, agentide kontorid on mõõdukalt jahutatud. Tulsi Gabbard selgitas lihtsalt ja loogiliselt: “Keskendusime väga otse nendele ohtudele, mida peame Ameerika Ühendriikide ja meie julgeoleku jaoks kõige kriitilisemateks.” Tähendab, kliimaluulusid ei peetud kriitiliseks, õige.
Üks kommunistide väide on see, et kliima tekitab rändeprobleeme. Rändeprobleemi on Ameerikas teatavasti tekitanud avatud piirid ja piiride avajatest kaabakad. Nüüd on piir kinni, karvased püütakse kinni ja topitakse kongi, probleem on sama hästi kui lahendatud. Kliimaga pole tegemist ei kaosel ega normaalsuse taastamises – poliitiline tahe on võtmeküsimus.
Huvitav filosoofiline küsimus on see, kuidas süstimise entusiasm Ukraina sõja varjus hingusele läks, aga kliimahaip ikkagi vaikselt edasi tuksub. Kas on vähe sõditud või on kliimarahad nii isuäratavad, et nende eest kuidagi pomme ja mürske ei ole võimalik osta, kes teab?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.03.2025