13.02.2018
Sõltuvusi on mitmesuguseid ning Eestil ja veel mitmetel EL-i väikeriikidel on üheks selliseks eurorahasõltuvus, mis lämmatab eurode nimel ka peremehetunde.
Valitsus on arutanud võimalust käsitleda Eestit järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil aastast 2021 kahe eraldi piirkonnana, mis võimaldaks tuua miljoneid lisaeurosid. Sellist praktikat on väidetavalt kasutanud juba mitmedki liikmesriigid.
Kuna Eesti keskmine sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ületab enne järgmise eelarveperioodi algust 75 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, tähendab see toetussummade vähenemist. Kui aga käsitleda Eestit kahe erineva piirkonnana, võiks see tuua seitsme aasta peale kuni 700 miljonit lisaeurot, vahendab ERR.
Harjumaa sisemajanduse kogutoodang inimese kohta läheneb 110 protsendile Euroopa Liidu keskmisest, aga ülejäänud Eestis jääb see keskmiselt alla 60 protsendi. “Piirkondade jaotamise kriteeriumide järgi ei ületaks Eesti kaheks jaotatuna (Tallinn + lähivallad ja muu Eesti või Tallinn ja muu Eesti) vähemalt ühe piirkonna osas piirkondadele seatud rahvaarvu alampiiri, milleks on 800 000 elanikku,” selgitas rahandusministeerium.
Niisiis vormistab Eesti valitsus riigi jagamist rikkaks ja kõrgepalgaliseks Tallinn-Harjumaa enklaaviks, mis ei vaja enam erilist toetamist, ning eurorahadel vinduvaks Muu-Eestiks või Ääremaa-Eestiks, kuhu rajatakse kaevandused ja tehased, see lõhestatakse euroraudteega ja ala jääb justkui põlisrahva reservaadiks.
Pange tähele, jutt ei käi normaalsest arengust, vaid kavalusest ehk vangerdusest, et rahavoolu alles hoida, vaevamata pead mõistliku regionaalpoliitikaga. Idee autoriks ongi väidetavalt sotsid.
Eurorahade sissevoolu jätkumist võiks isegi heaks variandiks pidada, kui sellega ei kaasneks jätkuv regionaalpoliitika ähmastumine, inimeste äravool maapiirkondadest ja ääremaastumine.
Eurorahad ei hoidnud ju ka seni, 14 euroliidu aasta jooksul maapiirkondade vaesumist ja tühjenemist ära ning mis alust on meil uskuda, et see nii ei jätku? Pealegi võib juhanpartsilikke kantimisi meenutades uskuda, et regioonirahad jõuavad lõpuks ikkagi rikkale Harjumaale ja Tallinnasse.
Seejuures hakatakse seda mahajäänud ala ülal pidama moonakamentaliteediga ehk “hea käitumise” eest antavate eurorahadega, mille eest antakse ilmselt järele nii pagulaste ja “euroopalike väärtuste” sisseveo kui ka Euroopa föderaliseerimise osas.
Eelarvelise rahapõrsa jätkuva täitumise lootuse muudab tühiseks teadvustamine, et võimupoliitikute riigimehetarkusele ei maksa senist praktikat arvestades loota ja “ülejäänud Eestile” ei too see kavalus mingit arengut.