28.02.2018
Rail Baltic ratifitseerimise vastane pikett Toompeal 17.05.2017
Juba pikemat aega on murelikele eestlastele tundunud, et riik teeb suhtelise jõukuse nimel kõik võimaliku rahaks ja see väljendub suurte tööstuste, magistraalide ja kaevanduste mõõdutundetus rajamises.
Kui Eesti elanikud peaksid valima puhta keskkonna ja majandusarengu vahel, kaldub kaalukauss selgelt keskkonna poole, selgus ERR-i tellitud Turu-uuringute AS-i küsitlusest.
Eesti elanikud pooldavad Saaremaa silda ja Helsingi tunnelit, Rail Balticu puhul on pooldajaid veidi enam kui vastaseid. Ainsana kolmest suurobjektist on vastaseid rohkem kui toetajaid Tartu lähedale planeeritaval puidurafineerimise tehasel. Selle vastu on 43 protsenti ja poolt 37 protsenti Eesti elanikest.
Edasi aga erakondade valijate eelistustest. Kõige positiivsemalt suhtuvad plaanitavatesse suurtesse majandus- ja taristuobjektidesse Reformierakonna ja IRL-i valijad, kriitilisemad on aga Roheliste, EKRE ja Vabaerakonna valijad.
Rail Balticu suhtes on pessimistlikumad Roheliste valijad (vastaseid 79 protsenti), aga samuti EKRE (vastu 68 protsenti). Kõige rohkem tselluloositehase vastaseid on Roheliste valijate hulgas (81 protsenti). EKRE valijaist ei toeta tehase ehitamist 63 protsenti.
Kiiranalüüsina võiks öelda, et Reformierakonna toetajate heakskiidus nende objektide suhtes pole midagi imestamapanevat, nagu ka Roheliste vastuseisus. Millest aga tuleneb EKRE valijate valdavalt eitav seisukoht? Rahvuskonservatiivina pakun omi mõtteid.
Esiteks, Rail Baltic on vastuseisu tekitanud kahtlase tasuvusuuringu tõttu, milles on tohutul hulgal rahaliselt suuremahulisi möödapanekuid. Lõppkokkuvõttes võib sellest kujuneda riigi poolt meeletute kulutustega ülalpeetav objekt, mille majanduslik kasu on olematu või koguni kahjumlik.
Kuivõrd uuring näitab, et eestlased kalduvad üha enam keskkonda väärtustama, siis ei maksa unustada, et Rail Balticu rajamine tähendab Eesti lõhestamist maastikul, suuri kruusakarjääre, veerežiimi tasakaalust väljaminekut ja palju muudki. Raudtee olemasolu võib anda tõuke ka teisteks suurteks projektideks, mis keskkonnale hästi ei mõju, näiteks fosforiidi kaevandamiseks.
Tselluloositehase puhul tekitab suuri kahtlusi selle miljardimaksumus. Kust saavad need ettevõtlikud mehed oma raha tagasi? Selleks peab ikka tohutu tasuvus olema, et investeerida miljard agressiivse Venemaa lähedusse, kus võivad iga hetk raketid lendama hakata! Eesti metsa väärtustamisega seda oma maal töödeldes oleme hiljaks jäänud, nii riigi- kui erametsad on suuresti maha raiutud. Kust tuleb see tohutu puidukogus, kui potentsiaalse varustaja Venemaaga pole meil majandussuhteid peaaegu olemaski?
Või mida teeb tehas madalate Võrtsjärve, Emajõe ja Peipsiga, kui me juba praegugi ei täida nende veekogude keskkonna säästmise euronõudeid? Mida teeb tselluloositehas Tartu ümbruse kinnisvarahindadega? Küsimusi on tohutult ja viimaseks on: kas need ettevõtlikud mehed ei müü tehast pärast valmimist maailma majandusvägevatele hoopis maha? Neile, kellel on väikesest Eestist ja tema rahvast suva?
Mina isiklikult usun, et EKRE valija on Euroopa suunas lömitavate valitsuste poliitikaga sedavõrd läbimõtlejaks tehtud, et ta mõõdab enne lõikamist üheksa korda üle. Need, kes iga projektiga kohe hurraaga kaasa lähevad, näevad igas sellises objektis pigem kopsakaid euroderulle. Ja lõpetuseks lihtne küsimus: kui poliiteliit rõhutab, et me oleme ikkagi juba teatud jõukuse saavutanud, siis kas 200 tselluloositehase uut töökohta ikka on näitaja, mis vääriks Emajõe uputamist heitveega?