MÕTTEKOHT: kuhu me liigume avaliku arutelu ja kriitika talumisega?

Hiljutine avaldus sotsiaalministrilt Karmen Jollerilt, kus viidatakse vajadusele “ebateaduse levitajad” paremini esile tuua, on tekitanud meie liikmetes muret. Mitte sellepärast, et me ei pooldaks teaduspõhist lähenemist – vastupidi. Aga küsimus on, kuidas ja milleks.

Meie ühiskonnas peab jääma ruumi kriitiliseks mõtteks, ka siis, kui see ei vasta peavooluarusaamadele. Avalik diskussioon tervise, looduskeskkonna või planeeringute teemadel ei ole “ebateadus”, kui see tõstatab keerulisi küsimusi või nõuab paremat läbipaistvust.

Kui valitsuse tasandil hakatakse seostama kodanikuarvamusi või vähemusvaateid „ebateaduse levitamisega“ ning tõstatatakse vajadus nende „süsteemseks märgistamiseks“, liigume ohtlikult autoritaarse suhtumise suunas. See võib luua olukorra, kus ka keskkonnakaitsjad, rahvaalgatused ja kriitilised eksperdid satuvad lihtsustatud lahterdamise alla.

Me küsime:

Kellel on voli määratleda, mis on “ebateadus”?

Mis on avaliku arutelu roll demokraatlikus ühiskonnas?

Kuidas tagada, et teaduspõhisus ei muutu ideoloogiliseks relvaks?

Meie seisukoht on selge: teadus ja kodanikuühiskond ei tohi olla vastandid, vaid peavad toimima dialoogis. Kui ühiskonnakriitika marginaliseeritakse või naeruvääristatakse, kaotame usalduse ja õigluse aluspõhimõtted.

MTÜ Looduse ja Inimeste Eest seisab selle eest, et kõigil kodanikel – ka kriitilistel, ebamugavatel ja keskkonnateadlikel häältele – jääks sõnaõigus ja väärikus.