Täna möödub 85 aastat ühest kuritegelikust lepingust, mis sõlmiti kahe totalitaarse suurriigi vahel, kes tahtsid maailma jaotada, ja see sündmus muutis paljude maade ja rahvaste saatust.
23. augustil 1939 sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, mis muutis kogu Euroopa ajalugu ja kaotas Eesti riigi maailmakaardilt. Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisega jagati salaprotokollidega Euroopa mõjusfäärideks, luues eeldused Teise maailmasõja puhkemiseks, mitme iseseisva riigi okupeerimiseks ja massirepressioonide laienemiseks.
Kas tänapäeval võib selline asi korduda? Raske öelda, kuid mingid idud selleks on olemas – jutt ei käi hetkel mitte otseselt maailma jaotamisest, vaid sellele rohelise tee andmisest.
Näiteks kui paljud lääneriigid jätkavad salaja Vene nafta ja gaasi ostmist, siis näitab see potentsiaali ka salalepeteks. Või see, et Ukrainat pole suudetud tõhusalt abistada ja samas keelatakse tal ka antud relvastust kasutada Venemaa territooriumi vastu. Kõik see tõestab, et mõnigi aitab Ukrainat ainult hirmust Kremli ees ja mitte siiralt, neile on Ukraina vaid see, kes Venemaad tagasi hoiab, et sõda nende õuele ei jõuaks. Kui asi nende jaoks hapuks läheb, võidakse Moskvale enese päästmiseks järeleandmisi teha. See, et pärast Krimmi annekteerimist Venemaaga suhtlemist jätkati, ehitati edasi Nord Streami ja Eesti president Kaljulaid käis Putinil külas, oli omamoodi agressoreid õhutav Müncheni-poliitika.
Pisike MRP on ka Eestis sees, kui peaministri perekond osales sõja alguses pikalt Vene-äris või üks erakond keeldub võtmast siinsetelt Vene kodanikelt valimisõigust. Suure MRP-ga võrreldes on see köömes, kuid näitab, et mingil hetkel võidakse agressoriga milleski kokku leppida – ja neile järeleandmiste tegemine lubab totalitaarsetel suurriikidel maailma omatahtsi edasi tegutseda.
Omamoodi MRP on ka sellised sündmused nagu Bideni-Ameerika välklahkumine Afganistanist, mis tähendab liitlaste reetmist. Või siis see, et Lääs reageeris ülileigelt kristlastest armeenlaste põlise kodumaa Artsahhi ehk Mägi-Karabahhia lõpliku annekteerimisega islamiusku Aserbaidžaani külge.
MRP oli nende sündmustega võrreldes muidugi ülisuur salasigadus, kuid kasvõi Mägi-Karabahhia loovutamine islamile näitab, et liberaalne Lääs saab salapakte sõlmida ka suusõnaliselt, ilma dokumendile alla kirjutamata. Ukraina peab samuti valvas olema ja kartma mitte sedavõrd avalikult sõjast eemale hoidvat Ungarit, vaid Gerhard Schrödereid Euroopa Liidu kabinettides. Näiteks Angela Merkel oli ju kõva Nord Streami ehitaja ka pärast Krimmi okupeerimist.
Aga päris suured MRP paktid maailma jaotamiseks, olgu need suulised või kirjalikud, on sõlmitud Venemaa ja Hiina vahel, selles pole kahtlustki. Salategevus Kremli suunalt viib ka Indiasse, Iraani, Lääne-Aafrikasse ja mujalegi, kus jaotatakse võimu – seal on Lääs võimujaotusest kõrvale jäetud, nagu 1939. aastal, mil lääneriigid olid juba Müncheni kokkuleppe kaudu kahele agressorile tee avanud.
Uued Uudised