Mulluse maasikasõja suurimaks kaotajaks on kohalikud tootjad

Tänavu oli aedmaasikate aeg lühike, kaubanduskeskustes müüdavad viimased partiid on kallid, marjakasvatajad kurdavad ka tänavu, kuigi mitte enam EKRE peale – hetkeks võib tagasi vaadata mullu juhtunu peale, täpsemalt maasikasõja tagajärgedele. Kaotajaks jäid igati maasikasvatajad.

Ukrainlasi nõudnud põllumeestest võib aru saada, sest sealtmailt pärit töömehed olid nende jaoks kõige lihtsamalt kättesaadavamad ja odavamad, kõik teised variandid, ka eestlastest korjajad, olid mõnevõrra keerukamad ja kulukamad. Need on tehnilised küsimused. Suurim viga aga, mille maasikasvatajad mullu sisse lasid, oli asja keeramine poliitiliseks.

Kirgede möllamise aegu hoiatasid mõnedki targemad pead, et ärgu lubagu maasikakasvatajad endid esindada Põllumajandus-Kaubanduskoja juhil Roomet Sõrmusel ja maasikakasvatajate tollasel esindajal Elke Lillemetsal, ammugi mitte Reformierakonnast ja sotsidest koosnenud opositsioonil.

Aga ei – asi aeti ülimalt poliitiliseks, ühte tallu toodi marju korjama koguni näidisneegrid ehk TallTechi “insenerid”, asjasse sekkus ebapopulaarne president Kaljulaid, Reformierakond esines lausa maasikakasvatajate kaitsjana ja nii edasi. Mis kasu said põllumehed tänavu suvel vahepeal võimule tõusnud Reformierakonna kärpevalitsusest? Saak osutus ju ikkagi väikeseks… aga moraalne kahju annab siiani tunda.

Põllumeeste elu meie laiuskraadil pole kergete killast, toetused on napid, rahast on pidevalt puudus, ükski valitsus ei pea maaelu primaarseks – sellises olukorras ei saa nad kaotada rahva toetust. Aga mullu nad kaotasid ja üsna valusalt.

Tänu politiseerimisele muutus maasikakorjajate küsimus kiiresti maailmavaateliseks – rahvuslus ja demograafilise olukorra päästmine versus võõrtööjõud ja globaliseerumine. Maasikakasvatajad ja põllumehed üldse (sest paljud kasutavad ukrainlasi) osutusid rahvusluse vastaste leeris olevateks. Keegi ei ole neid sinna pannud, vaid see kukkus nii välja – põllumehed justkui ei hooli eestluse hoidmisest ja venestamise peatamisest. Ilmselt nad ei teagi, kui venestunud on Tallinn ja kui täis on pealinna ehitusplatsid ukrainlasi, aga ikkagi on nad eestluse vastastena meeltes ja keelel.

Valusate hoopide saamine aga jätkub. Eelmise aasta suveni oli populaarne loosung “Eelista eestimaist!”, mis aga kaotas lugupidamise üleöö. Seni olid paljud patriootlikult ostnud kulukama tootmise tõttu kallimat Eesti toodangut, eelistades seda odavamale sissetoodud kraamile, kuid “maasikasõda” pani paljud ümber mõtlema.

Eriti vihased olid eestlased nende maasikakasvatajate peale, kes kiitsid “virku” ukrainlasi ja sarjasid “laisku” eestlasi. “Kui nemad eelistavad ukrainamaist tööjõudu, siis miks peame meie eelistama eestimaist maasikat?” küsiti sotsiaalmeedias. Õli valas tulle ka info selle kohta, kuidas odavad Kreeka või Poola maasikad segatakse kokku Eesti maasikatega ja saadakse kallis “talutoodang”. Inimesed mõistsid järsku, et patriootiliselt ainult Eesti toodangut ostes võib ostja igati haledalt petta saada ja kui Kreeka maasika maitse on normaalne, siis vahet enam pole.

Kõige hullem ongi see, et eestimaine tarbija on kaotanud usalduse omamaise põllumajandustootja vastu ja selle taga on võrrand “Eesti maasikas = Ukraina tööjõud”. Slaavlastest küllastunud Eestis, eriti selle rahvusmeelses osas, on see negatiivne reklaam.

Reformierakond ilmselt ei mäletagi enam maasikakasvatajaid, põllumehed on tänavu hädas põua ja ikaldusega, rahvas aga neile kaasa ei tunne – selline on tänane Eesti pärast “maasikasõda”.