“Klassiga kinno” programm, mis toimub enamasti kinos Sõprus ei jäta kasutamata kino propagandistlikku mõju, mida on kunagi ülistanud juba Lenin ja Stalin, ning seda eeskätt kooliõpilaste multikulti armastuse väljakujundamiseks.
Kuna nii eelmine Reformierakonna poolt juhitud kui ka praegune Ratase valitsus on võtnud Brüsseli “soojal soovitusel” ilmselt nõuks rahva meie armsas koduses Eestis võõraste vastu välja vahetada, siis rahvuskonservatiivid ei saa sellise multikulti propagandaga kuidagi nõus olla. Eriti närune on kui seda tehakse nn pisara kiskumise meetodil elik kaastunde äratamise läbi. Kõik ju mäletavad pilti hukkunud Süüria paadipoisikesest Aylanist? See andis väidetavale Putini mõjuagendile mammi Merkelile hea ettekäände ainsa hetkega miljon mussulmanni Euroopa südamesse igaveseks sisse tõmmata. Tegu on tehtud ja nagu näha on seda rahumeelselt tagasi pöörata väga keeruline. Antwerpeni linnapea ja Belgia flaami rahvuslaste partei N-VA juht Bart De Wever kirjutas tookord, et tema meelest ei tohi Euroopa oma piire avada ega avatuna hoida. De Wever tunnistab, et fotod Bodrumi vetest leitud uppunud kolmeaastase Aylan’iga on väga südantlõhestavad ja tekitavad emotsioone, kuid ta ei nõustu mingil juhul sellega, et niisugused tragöödiad ning õnnetused pannakse Euroopa süüks. De Wever leiab, et pildid ja kaadrid uppunud väikelastest ei tohiks illustreerida piiride avamisega seotud propagandat. „Mind nimetatakse alusetult südametuks, kuna ma ei poolda sisserändajatele automaatselt võrdsete sotsiaalsete õiguste andmist inimestega, kes on siin elanud terve oma elu ning panustanud oma maksudega meie sotsiaalsüsteemi,“ lisab De Wever.
„Inimene on sõjapõgenik selle hetkeni, kui ta ületab riigipiiri esimesse riiki, kus tema elu enam ohus ei ole. Süüria jaoks on selleks riigiks Türgi. Inimesed, kes Türgist edasi Lääne-Euroopasse liiguvad, ei ole enam sõjapõgenikud vaid majanduspõgenikud. Seega ei uppunud too väike poiss, kuna tema vanemad põgenesid vägivalla eest. Ta uppus, kuna tema vanemad olid otsustanud otsida paremat elu,“ ütleb De Wever. Loomulikult mõistab N-VA liider põgenike soovi parandada oma elujärge, kuid tema meelest ei tohiks alustada uudiseid televisioonis südantlõhestavate ja süütunnet tekitavate kaadritega lapsest, kes väidetavalt uppus sõja eest põgenedes, kuid oli tegelikult oma vanemate otsuse tõttu majanduspõgenik ning inimkaubanduse ohver.
Osad filmid või fotod on aga lausa lavastatud. Mäletate teist fotot Süüria poisist, kes magas “justkui” oma vanemate haudade vahel. Briti ajalehe Independent ajakirjanik Harald Doornbos, kes intervjueeris selle pildi autorit fotograaf Abdul Aziz al Otabit, sai teada nii mõndagi huvitavat. Nimelt tunnistas Al-Otabi, et enne pildi spinnimist Facebooki oli ta rõhutanud, et hauad mis on pildil, ei ole autentsed ehk päris. “Tegelikult pole minu pildil Süüriaga mingit seost. Ma lihtsalt armastan fotograafiat ja iga kunstnik kasutab oma ideede realiseerimiseks mingeid kunstilisi vahendeid. Mind ärritab, et üks minu foto on lihtsalt propaganda eesmärgil üles korjatud ja meediasse paisatud.”
Nüüd siis on multikultiideloogia tarbeks valmis treitud film, mida viiakse vaatama ka meie õpilased. Nii said paljud koolid märtsi lõpus järgmise sisuga kirja:
Aprillis toome kahel korral kinoekraanile Taanis tehtud dokumentaalfilmi „Ootus“, mis jutustab 14-aastase neiu Rohksari loo.
Filmi tutvustus:
Rokhsar on terane, ilus ja armastatud, tal läheb koolis hästi ja ta on andekas jalgpallur. Kuid 14-aastane neiu on õnnetu. Viis aastat tagasi pages ta koos vanemate ja vanemate õdede-vendadega Taani. Afganistanis oli nende elu ohus, kuid Taanis pole suurel pere ikka veel elamisluba ning iga päev võib tulla väljasaatmiskäsk. Rokhsarile kui pere noorimale liikmele on saatus määranud keerulise rolli. Et tema valdab ainsana vabalt taani keelt, jääb tema peale kogu juristide ja immigratsiooniametnikega suhtlemine. Kas 14-aastane tüdruk jaksab sellist taaka kanda? Sõbrad, naabrid ja sugulased pakuvad küll oma abi, kuid pagulasi puudutav poliitika on tihti karm ja halastamatu.
Dokumentaalfilm sobib eelkõige põhikooli lõpuklassidele ning gümnaasiumiastme õpilastele. Film linastub eestikeelsete subtiitritega 11. ja 16. aprillil kell 15:00. Filmile eelneb ca 10 minti pikkune sissejuhatus. Õpetajatele valmistame taas ette õppematerjalid, mis aitavad filmi analüüsida.
Kooligruppide registreerimine toimub meili teel – kool@kinosõprus.ee. Pilet õpilastele 3 eurot, õpetajatele on kinokülastus tasuta.
Rahvuskonservatiivid on alati nõudnud, et multikulti ja homopropaganda tuleb meie koolidest ja lasteaedadest eemal hoida, kuid istuvad valitsused on seda seisukohta senini eiranud. Ikka jutlustatakse meile sellest kui vajalikud on meile immigrantidest võõrtöölised. Seda propageerib nii Keskerakond kui ka Kaja Kallas, kes asub peagi juhtima Reformierakonda, president Kaljulaidist rääkimata.