Multikultuursuse allakäiguspiraal — kõik algas sellest, et ma ei teinud midagi…

Sotsiaalmeedias levib üks postitus, mille nimeks on “Üks hea irooniline kokkuvõte eestlase elust” — tegelikult on see hoiatus, kuidas ei tohiks juhtuda, aga Lääne-Euroopas juba on juhtunud.

“Nad tulid siia perega sõjakoleduste eest varju saama. Loomulikult ma toetasin neid ja ei pannud pahaks, kui minu riik nende elu ja olemise kinni maksis. Mis need paar peret ikka teevad, nad olid ju tegelikult toredad inimesed! Ma ei teinud midagi selle vastu.

Nad olid võõras kultuuriruumis ja tahtsid natukenegi ennast kodusemalt tunda, ma ju ei saanud neile keelata mošee rajamist. Loomulikult ma ei teinud midagi selle vastu.

Nendest mõnedest peredest kasvas ajapikku päris suur kogukond. Mis sai mul selle vastu olla, meie oma rahvas oli ju negatiivse iibega.

Me ei hakanud neile sobimatut toitu koolides ja lasteaedades pakkuma, leidsime kesktee, sest neile sobilik toit oli ka meile söödav. Lisaks leidsin, et ei ole ju vaja omi traditsioone 21. sajandil nii väga neile peale suruda. Ma ei teinud midagi ja tähistasin meie tähtpäevi vaikselt pereringis edasi.

Laulupidu oli niigi natuke ajast ja arust, paar muukeelset ja muust kultuuriruumist laulu ei teinud ju midagi halba. Mis sai mul selle vastu olla, kultuurid ju rikastavad teineteist.

Kui ilmnes, et mõnel perel oli sisemiselt vägivaldseid probleeme ning nii mõnigi naine süttis, siis tuli see vaid üle elatud sõjakoledustest. Inimesi peab ju mõistma. Ma ei teinud midagi, sest ka eestlaste seas on piisavalt vägivaldseid peresid.

Ma ei hakanud neilt eesti keelt nõudma, sest neil ei olnud ju oma kogukonnas suheldes seda tarvis. Ma ei olnud selle vastu, kui nad hakkasid minult nende keele õppimist nõudma.

Kui neist mõni autoga rahva sekka sõitis, siis tundsin häbi, et me ei ole rahvana suutnud oma kohust täita ning mõned halvad inimesed meie seast on neid lihtsalt liialt provotseerinud. Ma ei teinud midagi, kui lisandusid mõned pussitamised ja pommipanemised, sest tegu oli siiski üksikjuhtumitega.

Kui sagenesid vägistamised ja ahistamised, siis süüdistasin meie naisi ja tüdrukuid ning leidsin, et tegelikult ei peaks nad üldse nii väljakutsuvalt riides käima. Ma ei teinud midagi, sest tegelikult pole ju üldse paha, kui noored naised natuke sündsamalt riides käiksid ja ilma saatjata avalikus kohas ei viibiks.

Kui valimistel nende esindus väga hea tulemuse tegi, siis rõõmustasin koos nendega. Loomulikult nad peavadki valitsemises osalema, sest neid on ju nii palju. Pärast šariaadiseaduste kehtestamist olin küll pisut mures, aga ei teinud ikkagi midagi, sest kuidas ma saaksingi enamuse vastu…”