Paar prantsuse noort naisbioloogi on murdnud totaalse veganluse poole liikumisel lõpliku ja küllap ka suuresti terve mõistuse piiri.
Õpilased Philippine Soulères ja Sheryline Thavisouk otsustasid Pariisi Ecole de Biologie Industrielle’i projekti raames kasutada veganlike alternatiivide jaoks hoogsalt arenenud turgu. Nad otsustasid keskenduda kurikuulsalt raskesti replitseeritavale (s.t. vormilt sarnasele, aga sisult olematule) munale, mis on paljudes toitudes sideainena.
Duo lõi Les Merveilloeufsi nimelise munade vaste („merveilleux“ ehk imeline ja „oeufs“ – munad ehk siis imemunad), need näevad välja samasugused kui kanamunad, mida need püüavad jäljendada. (Muidugi vaid vormiliselt!)
“Veganlus õitseb,” rääkis Philippine Prantsuse päevalehele Le Monde. Sheryline lisas: “Mõistsime, et veganite igapäevases toidus oli kõige rohkem puudu munadest – toidust, mida võib leida igast söögikorrast, hommikusöögist õhtusöögini, magusate ja soolaste roogade juurde. Otsustasime neist ühe valmistada.”
Nende vegan-sõbraliku muna täpsem retsept jääb varjatuks, nad väitsid Le Mondele, et see sisaldab taimset ja mineraalset materjali. Tulemuseni jõudmiseks, et toode oleks äratuntav kui midagi, mida tarbijad sooviksid näha munana, kulus rohkem kui 50 testi kolme aasta jooksul.
Vaatamata sellele, et nende munad on täiesti linnuvabad, on suudetud säilitada silmapaistev sarnasus päris munaga. Sellel on selgelt eristuv valge ja munakollane, võrreldes seda konkurentide toodetega, kes pakuvad ainult ühte funktsionaalsust.
Näiteks aquafabast (oa- või hernemahlast ja tofust) tehtud OGGs-tooted (vegani senine alternatiiiv munadele) on ette nähtud kasutamiseks pagaritoodetes, samal ajal kui Just-i munaasendaja, mida tehakse mungubadest, sobivad ehk munapudru taolise toidu tegemiseks. Les Merveilloeufidele on aga neist vedelaist toodetest erinevalt loodud isegi oma „päris“ munakoor.
Soulères ja Thavisouk otsustasid teha äri oma ideest lähtuvalt, tehes koostööd idufirmaga Station F. Nüüd, kui nad on turule tulnud, rõhutab neidude paar, et igaüks võib saada ettevõtjaks.
Globaalse kliima- ja muude hüsteeriat taustal tundub, et midagi on traditsioonilises mõtlemises päriselt paigast ära. Võib veel aru saada sellest, et munevatele kanadele tuleb luua “kõige inimlikumad” olud ning liha ei pea sööma tõesti iga päev, olgu või “vältimaks omataoliste” nahkapistmist.
Ent millega seletada äärmuslikku veganlust, kui kanade „teenustest“ loobumise nimel luuakse aastate töö ja vaevaga pseudomune? Kas osa inimkonnast on läinud hulluks või on rumalus jõudnud viimase piirini? Kas kaob ka küsimus, mis oli enne, kas kana või muna? Vaevalt et sellest „imelisest“ munast enam kanu kunagi sünnib.
Mart Ummelas, kolumnist
