Esmaspäeval tegid EKRE saadikud peaminister Kaja Kallasele arupärimine ühtse eesti kooli kohta, milles väljendati muret selle üle, et erineva emakeelega õpilaste ühtesurumisega saavutatakse hoopiski teistsugused tulemused. Küsimisega alustas Helle-Moonika Helme.
“Nagu me teame, olid meil enne haridussüsteemis täiesti ametlikult eesti- ja olid venekeelse õppekeelega koolid. Tavamõistes me oleksimegi pidanud võtma seda nii, et eestikeelsele haridusele lähevad üle vene õppekeelega koolid ja eesti õppekeelega koolidel täiesti loogiliselt ei ole ju vaja minna üle eestikeelsele õppele. Aga juba praegu me näeme, kuidas tegelikkuses juhtub hoopis midagi muud.
Ehk siis selle ühtse eesti kooli sildi all me tegelikult sõna otseses mõttes venestame seniseid eestikeelse õppekeelega koole. Sellepärast et see on ju loogiline, inimesed tahavad täita seadust, tahavad käia eluga kaasas ja loomulikult vene emakeelega pered, kust on pärit vene emakeelega lapsed, või venekeelsed pered, kust on pärit vene emakeelega lapsed, panevad juba aegsasti oma lapsed senistesse eesti õppekeelega koolidesse.
Kõik haridusteadlased ja ka õpetajad ütlevad, et senine õppekeskkond õpetajate ning õpilaste mõistes saab jätkuda, kui võõrpäritolu lapsi on vaid mõni protsent – siis oleks tulemuseks assimilatsioon ja ka need vähesed teiskeelsed lapsed saaksidki eesti keele tõepoolest sellisel kujul selgeks, nagu eestikeelsele haridusele ülemineku tegelik eesmärk on.
Praegu me näeme, et senistes eesti õppekeelega koolides on juba väga suured probleemid: võõrkeelseid lapsi on seal palju, see toob omakorda probleeme õpetajatele. Me jõuame õpetajate järelkasvu teemani, mis on kogu aeg õhus olnud – õpetajad ei pea sellele lisakoormusele vastu, neil ei ole metoodikat, ei ole vastavat ettevalmistust. Ja jälle, kes kannatab? Kannatab meie eestikeelne haridus ja meie eesti laste haridus,” selgitas EKRE saadik Helle-Moonika Helme arupärimise sisu.
Küsimust laiendasid ka teised EKRE saadikud. Rahvastikuküsimustega tegelev Jaak Valge: “Mina olen pärit sellisest nii-öelda multikultuursest piirkonnast ja kujutan päris hästi ette, mida praktikas see ühtne eesti kool tähendab. See tähendab seda, et kui selles eesti keeles õppivas koolis on mitte-eesti emakeelega õpilasi kusagil 10% ringis või ka vähem, siis võib see mudel ehk tööle hakata. Aga kui see osakaal on juba üle 20%, siis hoiduvad eri emakeelega õpilased omaette, räägivad oma emakeeles ja eestikeelse õppe kvaliteet kannatab. Kui on hoopis rohkem, ligi pool või rohkem, siis kannatab mitte ainult eesti keele ja eestikeelsete laste õppekvaliteet, vaid tekivad ka sellised pinged, kus kannatajaks on eestikeelsed õpilased. Ja küsin teie käest, kas see 10%-line osakaal ühtse Eesti koolimudeli juures on tagatav ja kui on, kuidas ta on tagatav.”
Kaja Kallase vastuste kohta ütles Helle-Moonika Helme hiljem: “Kui peaminister tuleb kõikidele teistele järgnevatele küsimustele vastama, siis äkki ta on nii lahke ja ei vuristaks neid küsimusi ja vastuseid niimoodi ette. Esiteks see näitab, et ta ei võta neid tõsiselt, et ta suhtub nii küsimustesse põlgusega kui ka vastused on talle lihtsalt nagu keegi teine ette kirjutanud, ta lihtsalt loeb need ette, kiirustades ja ise nendesse süvenemata. Ta võiks niipalju lugupidamist ja austust üles näidata, et ta esitaks nii küsimusi kui vastuseid nii, nagu see ikkagi tavapäraselt on, et ta oleks päriselt ka kohal, kui ta seda teeb.”