Muuseumides toimub rahvuskultuuri ja kunstiajaloo pärandi häbimärgistamine ja tühistamine

”Lugedes  uudist Kumu näituse “Erinevuste esteetika” kuraator Bart Pushaw õigustusi Eesti kultuuri- ja kunstiajaloo “lugupidamatust” kirjeldavate teoste ümberkirjutamiseks ja -nimetamiseks, ei saa mitte vaiki olla.

Kui liberaalse diktatuuri käsilased hakkavad Eestis pead tõstma ja hävitama ning häbistama eesti rahva kultuuripärandit ja sunnivad oma sallivuse ning lugupidavusega maskeeritud raudse rusikaga eestlasi ideoloogiliselt õigesti, neutraalselt ja täpsemalt mõtlema, rääkima, kirjutama, laulma või maalima, ei saa mitte vaiki olla.

On kummaline lugeda, et hr kuraator Bart Pushaw rõhutab eestlaste rahvusriigis – Eestis – lugupidamist neegrite vastu olukorras, kus ta teab, et Eesti kultuuriruumis ei ole sõnal “neeger” halvustavat, solvavat ega lugupidamatut tähendust; samas aga võib lugeda hr kuraatori poolt “läbi lillede” öeldut, et Eesti kunstiajaloo pärandis olevate teoste nimed nagu sõna “neeger”, on lugupidamatud ja sobimatud tänapäevasesse Eesti ühiskonda. Kui see ei ole silmakirjalik ja ülbe lugupidamatus eestlaste, Eesti rahvusriigi ja kunstiloomingu pärandi vastu, siis mis see on?

Kui sõna “neeger” paneb hr kuraatorit minestama, siis ei olnuks ju vaja Eesti kunstiajaloo pärandist neegritega teoseid kasutada. Aga seda siiski tehti, miks? Üks võimalik ja loogiline selgitus on see, et näituse eesmärk ei olnudki kunsti esitlemine, vaid kunstiteoste nimedega manipuleerimise läbi poliitilise globaalliberalismi ideoloogia propageerimine ja õigustamine ning teisalt Eesti kultuuri- ja kunstiajaloo pärandit halvustavas valguses näitamine, mida ei ole sobiv ainult teose autori nimetusega tänapäeval Eesti ühiskonnas esitleda.

Hr kuraator Bart Pushaw, nagu Te juba tänaseks kindlasti teate, on eesti rahvas päris arenenud, hoolimata pika, julma, keerulise ja kellegi teise silmis selle õige “demokraatiaga” ajaloole. Oleme keelelise omapära ja rahvuskultuuri ning -traditsioone hindav rahvas, kelle ajalooline ja kultuuriline palett on kirju. Hr kuraator, ärge unustage seda, et tänu eestlaste keerulisele ajaloole, oskavad eestlased lugeda ka ridade vahelt. Tähtis ei ole mitte see, mida Teie ja Teie kaasmõtlejad oma näituse tarbeks kunstiteoste nimedega manipuleerimise õigustamiseks ütlete, vaid mida te ütlemata jätsite ja jätate.

Et süüdistada ”läbi lillede” eestlasi ja Eesti rahva kultuuripärandit lugupidamatuses ja rassismis neegrite või mõne muu rassi või rahva vastu või kuidas eestlaste ”lugupidamatute” teoste nimetused on sobimatud tänapäeva ning eestlased peaksid ikka kultuurselt, sallivalt ja demokraatlikult elama ja käituma, on veel kuidagi mõistetav, kui seda tehakse teadmatusest eesti rahva ajaloo ja kultuuri suhtes.  Eriti jultunud on see aga olukorras, kus eestlasi ja Eesti kultuuri- ja kunstiajalugu häbimärgistab näiteks inimene, kes teab või tunneb Eesti rahva ja riigi ajalugu ning keele- ja kultuuriruumi.

Tulla Eestisse rahvusriigita riigist nagu seda on USA ja õpetada, kuidas eestlased peavad Eestis – oma rahvusriigis ja kultuuriruumis – istuma, astuma ja sööma, on ikka äärmiselt lugupidamatu ja eestlasi alandav. See, et oleme väikesearvuline rahvas, ei tee eestlastest veel väiklast rahvast.

Vastupidiselt mõnele muule “rahvale”, ei ole eesti rahvas loonud ega ehitanud oma riiki ega kultuuri röövitud inimelusid ja orjatööjõudu kasutades, ega käi ka ringi mööda maailma ega eksponeeri oma nn “rahu ja sallivust ning lugupidavat kultuuri ning demokraatiat”, silmakirjalikkust ja valesid ning äärmist jõhkrust ja vägivalda kasutades.

Kui liberaalse diktatuuri sallivuslaste ja globalistide jaoks on tähtis neutraalsed ja täpsed teoste nimed ja pealkirjad ehk teisisõnu kultuuritus ja juurtetus ning rahvuskultuuri häbenemine ja “black lives matter”, siis endast ja teistest lugupidava ning eluterve ja -jõulise Eesti kui rahvusriigi jaoks, on tähtsad rahvuskultuurid ja “All lives matter.”

Austatud eesti rahvas!

Kui eestlased ei näe vaeva Eesti kui rahvusriigi ja oma rahvuskultuuri ning ajaloolise pärandi hoidmiseks ja kaitsmiseks ega tee oma häält selleks kuuldavaks, siis ei tee seda ükski teine rahvas eestlaste eest. Ärgem unustagem, et liberaalses poliitilises globalismis ei ole kohta rahvusriikidel ja rahvusriikide poliitikatel ega ka kunstil. Kaitskem siis jätkuvalt Eestit kui rahvusriiki – nüüd ja praegu – enne kui on hilja.

Valver Kõrgemäe

Minu arvamus on vastuseks neljapäeval, 6. mail ERR’is avaldatud artiklile: Kuraator Bart Pushaw: rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist.