Naaberriikide õppetund: ilmastikust sõltuv energeetika ei taga stabiilsust

Eestis on riiklikus energiapoliitikas jätkuvalt suund tuuleenergia osakaalu suurendamisel – kliimaministeeriumi plaanid näevad ette vähemalt saja uue tuuliku rajamist, mille toetuseks arendatakse hoogsalt ka erinevaid salvestusvõimalusi. Märgiline on aga see, et varasem lubadus „odavamast elektrihinnast“ on retoorikas tagaplaanile jäänud ja uueks peamiseks argumendiks on tõstetud riigi energiajulgeolek.

Selle narratiivi mastaapseks läbisurumiseks on riik käiku lasknud ka rahalised hoovad – omavalitsustele suunatud miljonite eurode suurused toetusmeetmed ja n-ö kohaliku kasu instrumendid, mille eesmärk on leevendada kogukondade vastuseisu.

Ometi näitab naaberriikide vahetu ja praktiline kogemus, et laiaulatuslik üleminek ilmast sõltuvatele tootmisvõimsustele ei taga soovitud stabiilsust ega julgeolekut, vaid tekitab hoopis uusi riske, mida ei ole võimalik pelgalt toetusrahadega kinni maksta.

Värsked andmed Rootsi tehnoloogiaväljaandest Ny Teknik kinnitavad, et sealne elektrisüsteem on muutunud haavatavaks.

Juuni alguses tõusid Rootsi lõunapoolsetes hinnapiirkondades elektrihinnad üleöö 35-40 protsenti, lähenedes 2022. aasta energiakriisi tipptasemetele. Rootsi elektrisüsteemi halduri Vattenfall andmetel on selle järsu kriisieelse hinnatõusu taga tegurid, mis ilmestavad uue energiasüsteemi nõrkusi.

Ilmastikusõltuvusest tingitud haavatavus: suvise kõrgrõhkkonnaga kaasnes tuulevaikus, mis vähendas tuuleenergia toodangu miinimumini. See tõestab, et pelgalt tuulikute arvu kasvatamine ei taga energiajulgeolekut hetkel, kui loodusjõud ei toeta – tuule puudumisel ei tooda ka sada või tuhat tuulikut elektrit.

Võrgukoormuse kõikumine: massiline päikese- ja tuuleenergia lisandumine on tekitanud olukorra, kus elektri tootmine ja hinnad kõiguvad järsult ning ettearvamatult. Kuna ilmastikust sõltuv tootmine ei ole ühtlane, tekitab see elektrivõrgus pidevaid sageduse kõikumisi. Võrgu tasakaalustamiseks ning koduelektroonika ja tööstusseadmete kahjustamise riski vähendamiseks vajab süsteem uusi, ülikalleid trafosid ja pidevat reguleerimist.

Kõnekas on fakt, et Rootsi elektrisüsteemi ja reaalse varustuskindluse päästsid juunis kriisist hoopis remondi ja hoolduse järel taas tööd alustanud tuumareaktorid (Oskarshamn 3 ja Ringhals 4), mis tagavad riigile stabiilse ja juhitava baastoodangu.

Seega, Rootsi reaalsus tõestab, et energiajulgeolek ei saa põhineda ainult ilmast sõltuval tootmisel ja seda toetaval hirmkallil tugitaristul (akusalvestid, reservjaamad, uued ülekandeliinid). Need miljarditesse ulatuvad süsteemikulud kirjutatakse võrgutasude kaudu otse tarbija arvele.

Riigi ja elanike reaalne julgeolek tähendab stabiilset, juhitavat ja prognoositava kuluga energiat. Loodetavasti jõuab meie valitsus lähiajal samuti arusaamisele, et loosungite ja dotatsioonide toel ehitatud energiasüsteem ei taga pikaajalist julgeolekut ega kaitse Eesti inimeste rahakotti.

MTÜ Looduse ja Inimeste Eest

Lähemalt saab Rootsi energiaturu arengutest lugeda siit