15.07.2020
Margaret Thatcher on tugeva naisjuhi kehastus, kelle lähedale ei pääse ükski tänane huulepulgaminister.
Teisipäeval kerkis meedias päevakorda üks uuring, milles on vastajatel palutud anda oma hinnang järgmisele väitele – et üldiselt sobivad mehed poliitikas ja ettevõtluses liidrirolli paremini kui naised.
Esmane, sarkastiline hinnang sellele küsimusele oleks see, et vasakliberaalidel on vähemalt selle küsimuse kontekstis lihtsam, sest nende jaoks on sugu sotsiaalne konstruktsioon rumalate inimeste peades ja kõik seltsimehed sobivad juhtideks.
Mõistusega inimestele on vastus samuti lihtne – liidrirolli sobivad juhiomadustega inimesed (sõltumata soost), kellele on inimesed nõus järgnema, ja kes on oma valdkonnas kompetentsed.
Selline uuring aga on ilmselgelt mehi ja naisi vastandav ideoloogiline ja poliitiline farss. Juba selline väide uuringuküsimusena näitab, et selle esitaja arvates esineb liidrite määramises või esilekerkimises diskrimineerimist.
Teiseks (nagu näitab pidevalt alanev väitega mittenõustujate protsent) võib vastustes tegu olla mitte inimeste tegeliku arvamusega, vaid ühiskondliku surve mõjuga – ka Eestis on olukord sealmaal, kus üha vähem inimesi julgeb oma tegelikku arvamust välja öelda, ja vastus antakse selline, nagu oli poliitiliselt korrektne. Eriti sellise otseselt kuklasse sihtiva küsimuse puhul – kes julgeks täna öelda, et tema arvates ikkagi naised juhtideks ei sobi, isegi kui ta teatud põhjustel (kogemused) nii arvab.
Paralleelselt oleks võinud küsida ka vastupidise küsimuse – kas naised sobivad liidrirolli paremini kui mehed? Kui küsimuse eeldus on selles, et naised ja mehed peaks võrdselt juhtideks sobima, siis peaks ka sel juhul vastuste mõte olema sama, mis oli meeste puhul.
“30,5 protsenti eestlastest leiavad, et mehed sobivad liidrirolli naistest paremini, samas kui koguni 62 protsenti ei ole selle väitega nõus, selgus Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel juunis läbi viidud küsitlusest,” kirjutab BNS.
Seega peaks ka teistpidi pööratud küsimuse puhul ( kas naised sobivad liidrirolli paremini kui mehed?) tulema vastus, et 62 protsenti eestlastest pole sellega nõus – see näitaks, et soo järgi eelistamist ei aktsepteerita, vaid oluline on kompetents.
Kui aga inimesed vastaksid suure ülekaaluga, et naised sobivad paremini juhirolli, siis on see juba ühe soo eelistamine ja esile tõstmine, olgu see siis argumenteeritud või mitte – see ütleks, et mehed on kehvemad juhid ja oleks juba diskrimineerimine soo alusel, seekord meeste suhtes. Kui võtta taas aluseks liberaalide käsitlus.
Üldiselt aga peaks mõistusega inimesed jääma eelpool välja toodud põhimõtte juurde, et ei loe mitte sugu, vaid kompetents ja juhianne. Kui naisi on juhtide seas vähem, siis on seal mängus juba teised põhjused, mille seas võib olla nii vahetevahel esinev tegelik meeste eelistamine kui ka see, et naised ei tahagi alati juhirollis olla – nende surumine juhtideks võib olla sama äraspidine, nagu Liina Kersna nõudmine, et Helmede naispere tunnistaks ennast diskrimineerituks, kuigi nende valmisolek mehi aidata on nende endi soov.
Uute Uudiste loo “Praxise mõttekoda kasutas aruandes suhtumise kohta naiste rolli ühiskonnas vananenud andmed” kommentaarides on päris huvitavaid reageeringuid naisjuhtide teemal.
“Minu väga naiselik õde ei soovi naisülemuse alluvuses töötada. Ta nimelt väidab, et meessoost ülemusele on tähtis tulemus ja ta hindab oma töötajat kompetentsi ja töökuse pinnalt ehk siis piltlikult öeldes meesülemusele ei lähe kassi värv korda, peaasi, et ta hästi hiiri püüaks, aga naisboss jagavat kollektiivi oma sõpruskonnaks ning teisteks, kes sinna ei kuulu ning kes seetõttu saavad tunda töökiusu,” kirjutab üks.
Talle vastab teine: “Õige, s-õ-b-r-a-n-n-a-t-a-m-i-n-e on selle asjanduse nimi! Sellega on kõik öeldud, olen seda näinud ca 7 aastat kollektiivis, kus enamus, ca 3/4 naisi brrrrr…! Ega naistele ka taolise süsteemi tulemus ei meeldi, aga… teistmoodi nad lihtsalt ei oska ega saa, geneetilisel tasandil. Millegipärast kõnelevad kõik minu naistuttavad palju aastaid juba täpselt sama juttu mis Teie õde! Nii on.”
“Mehed sobivad liidrirolli paremini, see on fakt. Enamus mehi (mitte sotsid ja muidu sojast läbiimbunud “uusmehed”) teevad otsuseid tuginevalt loogikale ja faktidele, naised seevastu kipuvad otsustama emotsioonide ajel,” lisab kolmas.
Just see emotsioonide ajel otsustamine ongi üks põhjus, miks naisjuhid meestest erinevad. Naised on empaatsemad, hoolitsevamad, aga see ei pruugi alati hea olla.
Nii on Soome feministlik valitsus teatanud, et nad võtavad igal juhul, ka koroonast tingitud majanduskriisis, vastu pagulasi, ja nad ongi seda teinud – alles toodi sellesse riiki alaealisi Kreeka põgenikelaagritest. Naisministrid on migrantide pärast mures ja leiavad, et küll ühiskond nendega nõustub, sest oleme ju kõik head.
Kui aga mõnel riigil on rahaline kitsikus ja migrantide abistamine võtab ära oma rahva abistamiseks mõeldud raha ning inimeste elatustase langeb oluliselt, võivad riiki ees oodata sotsiaalsed vapustused (eriti kui migrandid ise tööle ei asu, sooritavad kuritegusid ja teenivad ära põlisrahva viha).
Meesminister vaataks sellises olukorras lihtsalt rahakotti ja ütleks resoluutselt: “Ei, võõrad meie riiki ei tule, me satume ise kitsikusse!” Naisminister aga ütleks: “No nii hädas me ka ei ole, nemad on ju õnnetud, midagi ja kuidagi me ikka nende heaks ära teha saame!”
Mõni aeg tagasi oli meedias arutusel ka see, et kas tulevikus võiks kaitseväe juhataja olla naine. Tollal selgitas üks mees asja umbes nii: “Kujutame ette, et on alanud Vene agressioon ja nende tehnika kolonn liigub Luhamaalt Tartu suunas. Selleks, et liitlased jõuaks meile appi, on vaja nad paar päeva kinni pidada. Nende vastu saadetakse kaitseväelased ja kaitseliitlased, kuid on selge, et väga vähesed (kui üldse) jäävad ellu. Kas naissoost kaitseväe juhataja on piisavalt tugev, et mehi kindlasse surma saata? Ja kas ta on tugev edasi elama, kui ükski isadest, poegadest ja abikaasadest tema käsku täites ellu ei jää?”
See arutelu pole mõeldud naiste halvustamiseks, vaid nentimiseks, et mees- ja naisjuhil on vahe olemas, ja seega ei loe ka mitte ainult kompetents – teatud juhiametisse sobib paremini mees, teisse naine, ja seda ei saa reguleerida triibuliste nimekirjadega.
Praegu valitsev käsitlus ütleb ühelt poolt (või annab mõista), et tasuvate juhiametite puhul naisi diskrimineeritakse, teisalt aga annab ette vihje, et naised on meestest igati paremad. Aga kas ikka on?
Mille poolest oli Katri Raik parem siseminister kui Andres Anvelt? Või Keit Pentus-Rosimannus parem välisminister kui Jürgen Ligi? Ons Kaljulaid parem president kui Ilves? No ei oska ühtegi sõna naiste toetuseks öelda. Ega nad halvemad ka pole, nad on nagu kogu ühiskond, soost sõltumata.
Kas naised on poliitikas empaatsemad kui mehed? Naisminister Kert Kingo vastu polnud. Liina Kersnas pole vähimatki empaatiat EKRE naiste vastu, kes on karjääri asemel teadlikult valinud abikaasa ja lapsed. Reforminaised ja sotsitarid paistavad parlamendiaruteludes silma õeluse ja ärapanemissooviga. Kaja Kallasest pole kunagi loota paremat peaministrit kui mistahes tema eellane – ta on selleks liiga piiratud silmaringi ja mõttemaailmaga.
Kardetavasti pole naised ka majanduses piisavalt tasemel, ja seda mitte teadmistelt, vaid ärikompetentsilt, kus on vaja rõhuda kasumlikkusele ja konkurentsivõimele ning teha vajadusel karme otsuseid (koondamised, vallandamised, tootmise kokkutõmbamine, kompetentse meeskonna loomine).
Kui nad hakkavad vähegi rõhuma sotsiaalsele küljele või seda koguni eelistama (vähemuste esindatus, töötajaskonna komplekteerimine sotsiaalselt hädasolijatega, kliimavõitluse eelistamine ettevõtte edukusele jne), hakkavad kannatama majandusnäitajad – ja kasumlikkuse minetamisel jäävad tulemata maksulaekumised, millega riik saaks sotsiaalsüsteemi kaudu hädasolijaid aidata. Turumajandus ei ole kahjuks heategevus, seda aga tahavad empaatilised naised alati teha.
Kogu sellel probleemil on ainult üks lahendus – juhtideks tuleb panna või valida kompetentsed inimesed ja seda soost sõltumata. Tarku ja juhiandega inimesi tuleb lihtsalt märgata, neid õpetada ja edutada ning siis töötab kogu ühiskond. Triibulised nimekirjad on kahjuks vaid üks marksistlik eksperiment.
UU