18.03.2024
Patriarhaat, kapitalism, Palestiina… Tõeline revolutsioon 8. märtsil.
Kuigi 8. märts oligi algselt kommunistlike naiste võitluspüha, muutus see aegade jooksul pisut ka naiste ja naiselikkuse austamise päevaks (eriti kui emadepäeva polnud), kuid tänavu märkasid paljud, et Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi vaimud on tagasi, kehutades naisi lilli mitte vastu võtma, vaid barrikaadidele ronima.
Tartus ja Riias olid “kollontaide” miitingud, samuti Saksamaal ning eurosaadik Jaak Madison kirjeldas oma sotsiaalmeediapostituses, kuidas Euroopa Parlamendis pidasid MEP-naiskomissarid lausa vastavasisulise laada maha.
Võitlus naiste õiguste eest ja radikaalfeministlik meestevihkajalikkus pole üks ja sama asi, vaid täiesti erinevad asjad. Eestis on Liisa Pakosta aastaid otsinud soolist palgalõhet vihjega “meesšovinistidele”, aga teadlikku diskrimineerimist ja ekspluateerimist pole suudetud tõestada, sest tegelik probleem ei peitu sugugi “toksilises maskuliinsuses”, vaid asjad on nii välja kujunenud. Aga ega see marufeministe barrikaadidele ronimast sega.
Lääne feminism võitleb sisuliselt vaid oma ühiskonna valgete meeste vastu. Liberaalne Lääs ja eriti USA president Biden reetsid Afganistani naised, Ameerika vägede häbiväärne põgenemine ja Talibani orjapidajate naasmine määrasid need naised orjusesse. Läänest kostavad ainult hukkamõistud, aga islamiriikides loobitakse naisi kividega surnuks. Euroopalikud naised pole ka Euroopas migrantidest moslemimeeste eest kaitstud, vaid on nende saak, ja ükski feminist ei liiguta nende kaitseks lillegi, rääkimata mosleminaistest, kes peavad ka läänelikus ruumis nägu varjama. Eestiski üritas EKRE keelustada naisi ahistava islamiriietuse, aga vastu olid… sotsid!
Hoolimata sellest, et Ukraina sõda on Euroopas sees ja islam kehtestab ennast Lääne-Euroopas, jätkab liberaalne-vasakpoolne agenda meeste ja naiste vastandamist ning traditsioonilise pere ja laste sünnitamise demoniseerimist. Liberaalses ühiskonnas kasvavad kõik lahku, naised meestest, lapsed vanematest, noored vanadest, lõhutakse kõik, mis inimesi koos hoiab, hävitatakse ühendavad identiteedid.
NBC News kirjutab, et peaaegu 30% Z-põlvkonna naistest tunneb end mingi LGBTQ variandina, nagu selgub uuringust. Asi ei ole sugugi mingis “enda tõelise identiteedi leidmises”, vaid seniste identiteetide hägustamises, mille järel otsivad naised väljundit mujalt. Pole raske ette kujutada, kuidas see maailma muudab: ei saada lapsi, järgneb vanadus üksinduses, vereliinid ja suguvõsad kaovad… inimesed aga kaotavad senised sidemed, mis võib vägagi kätte maksta.
Kanada peaminister Justin Trudeau teatas, et kasvatab oma poegadest feministid ja riigis ongi tema eeskujul üles kasvamas põlvkond noori mehi, kes naistele enam uksi ei ava ega lähe ka appi, kui naine auto rehvi vahetab. Kanadalased pidid naerma, et nüüd peab naine ka karuga kohtudes ise hakkama saama, sest meestel pole enam kombeks kahelda, et naine sellest rähklemisest võitjana välja tuleb.
Üks välismaal töötav eestlane rääkis tuttavast Rootsi perest, kus valitseb võrdsus – kõik tööd on peres ära jaotatud ja sugugi mitte inimeste võimekuse, vaid vajaduse ja võrdsuse järgi. Kui perepojad on oma tööga valmis saanud, siis ega nad emale või õdedele appi ei lähe, kuigi naispere töö võib olla raske, näiteks puude vedamine keskküttekatla juurde. Pere on täielikult omaks võtnud selle, et soost sõltumata on kõik võrdsed, kuigi füüsiliselt nad seda kuidagi polnud.
Maailm aga muutub üha ebaturvalisemaks. Sõjad laienevad: Ukraina, Gaza, Kongo DV jne. Enamik ühiskondi on ebastabiilsed ja ebaturvalised (näiteks gängisõdades Rootsi). Väidetavalt pidid kliimamuutused tooma rohkem katastroofe, mis tähendab suuri purustusi. Inimesed vajavad üksteise abi, aga feministid lõhuvad üha enam meeste ja naiste suhteid, mis tähendab, et füüsiliselt nõrgemad naised peavad kriisides rohkem endale lootma – mehed ju teavad, et kaasaegsed naised abi ei vaja. Irvhambad ütlevad, et kui Titanic täna upuks, siis ei saaks sugugi mitte naised esmalt paatidesse, vaid õrna hingega mehed ja seksuaalvähemused.
Marufeministlik naisrevolutsionääride loomine ja meeste teadlik “pehmodeks” muutmine tähendab tegelikult täiesti reaalset ohtu, kus mehed ei näe kriiside aegu tõesti enam vajadust olla kellegi abistaja või päästja. Kui, siis päästavad nad kõiki, aga mitte naisi, kes olid kunagi (koos lastega) neile tõelisteks kaaslasteks, kelle nimel võis ennast ka ohverdada. Kaasaja noored naised ei ole kaasaja noortele meestele enam objekt, kelle nimel minna läbi tule, vee ja vasktorude – pigem nõuavad mehed enda esmajärjekorras päästmist.
Muidugi on alles ka tõelised mehed ja tõelised naised, kes hindavad veel senist “vana kooli” maailma. Aga sealgi öeldakse, nagu ütleb üks mees sotsiaalmeedias: “Kui on mingi katastroof ja näiteks maja on kokku kukkumas, aga seal on naine sees, keda päästes võid sa tõenäoliselt ise hukkuda, siis paneb mõtlema küll – kui seal on Silvia Ilves, siis ilmselt riskiks, aga kui Nika Kalantar, siis kindlasti mitte, las vaatab ise, kuidas välja saab!”
Praegune aeg meenutab väga 1920. aastate algust bolševistlikul Venemaal, kus üritati ka naised maailma juhtima panna, lapsed ühiseks muuta, traditsiooniline peremudel kaotada ja nii edasi, aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Nüüd siis uuele ringile.
Uued Uudised