Naisõiguslus vohab igal pool, meesõiguslus aga ainult… LGBT-s

Uudistest loeb pidevalt, kuidas otsitakse soolist palgalõhet ja naisi lausa surutakse börsifirmade juhatustesse – feminism õitseb ja lööb risti igaühe, kes seda õitsengut kaasa ei tee. Meesõiguslus aga on endale haaranud omasooiharate maailma.

Homofoobiat kui pahatahtlikku vihkamist pole tegelikult olemas, vastumeelsuse homoseksualismi vastu on pigem tekitanud see, et tegu on elupuu kuivanud oksaga, rahvastikukatastroofide järel pole nendest inimkonna taastamisel abi. Tänapäeva ülerahvastatuses on “kuivanud okstele” antud paraku priviligeeritud roll.

Seejuures on inimkond lesbidesse suhtunud alati soosivamalt kui meeshomodesse, keda on tõesti omajagu tõrjutud. Kunagi oli populaarne film “Kuum pirukas”, mille ühes episoodis otsustasid tüdrukud poisse narrida ning etendasid neile lesbiarmastust. Kuna poisid jälgisid seda ülima erutusega, siis nõudsid tüdrukud, et ka poisid teeksid sama omavahel. Ja nood tegidki, hoolimata selgest vastikusest – nii suur oli soov näha  tüdrukute armastust. Otseselt lesbide vastu ei näi keegi olevat, nad on pigem meestele põnevad – kuid mitte geimehed.

Heteromehed võivad küll toetada “geiõigusi”, aga nii Eestis kui kogu läänemaailmas teevad nad seda seetõttu, et nii nõuab ametlik riiklik ideoloogia – eraelus ajab mõtegi intiimsuhtest teise mehega enamiku neist öökima, ja see on normaalne, sest vaid mees ja naine on kokku pandud, seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, mitte aga mees mehega ja naine naisega.

Homoagendas on näha, kuidas nüüd  ollakse keskendunud meeste omavahelistele suhetele – just neile tahetakse lapsendamis- ja abiellumisõigust, nemad on esikohal meedias ja nii vohab meesõiguslus vaid omasooiharate maailmas. LGBT liinis on meestel suured õigused ka siis, kui nad muudavad sugu – neid lubatakse naistesporti, nad pannakse naistevanglasse, kergendada võivad nad ennast samuti naiste (või siis sooneutraalses) WC-s. Muidugi on siin tekkinud ka konfliktikoht feminismiga, sest füüsiliselt tugevamad meesnaised on spordis pärisnaised allasurutud seisundisse pannud ja ennast naisteks ümbernimetanud mehed ahistavad ka pärisnaisi.

Kogu see imelik värk on tegelikult osa marksistlikust revolutsioonist. Pool sajandit tagasi avastasid uusmarksistid, et Lääne tööline elab hästi ega taha enam vintpüssiga barrikaadile ronida. Nii võeti endale uued kaitsealused, kelleks said naised, vähemused (sealhulgas seksuaalvähemused) ning migrandid. Tänases läänemaailmas näeme väga hästi, kui pöetud peaga radikaalfeministid, vihased migrandid ja agressiivsed homod etendavad just seda rolli, mida varem tegid revolutsioonilised madrused ja töölispunakaart.

Uued Uudised