Naisõigusluses on selle mõiste reaalset sisu ja mõtet väga vähe säilinud 

Naisõiguslus on väliselt õige asi, aga samas on ta silmini täis tühikargamist, asendustegevust, valesid ja ideoloogiat. Feminism on ka üks ideoloogiatest, millel on liikumist kompromiteeriv tugev äärmuslus, mis sageli valitsebki kogu teemat.

Riigikogus on menetlemisel seaduseelnõu, mille kohaselt tuleb börsifirmade juhatustes ja nõukogudes tagada sooline võrdsus, nn triibulised nimekirjad. Pealtnäha õiglane, aga feminismi ideoloogiat arvestades annab hoopis teistsuguse tulemuse.

Seltskond karjäärinaisi saab sel moel tasuva töökoha, aga võrdsusprobleemi, õigemini selle hingelist momenti ei lahenda see eelnõu kuidagi. Naised kurdavad väheste karjäärivõimaluste üle ja usuvad, et nende tegelikku potentsiaali ei arvestata ega hinnata. See eelnõu annab esimese neist, kuid ei aita kuidagi teise puhul.

Naiste kohta on mõnigi kord väidetud, et nad said hea töökoha ülemuse voodist läbi käies, mitte reaalse sobivuse ja kompetentsi pärast. Voodisse nad enam minema ei pea, aga “triibulised nimekirjad” ei anna taas mingitki garantiid, et naist hinnati tema tarkuse pärast. Teravamalt kui varem tõusebki päevakorda küsimus, et kas naine sai koha juhatusse seetõttu, et on tark ja võib firma õitsengule viia, või siis sai ta sinna, sest juhatuse kohustuslik naiste arv on täitmata. Mõni naine ei tee sellest küsimusest probleemi, aga paljudele on oluline, et neid hinnataks kui spetsialisti.

Teine asi, mida Eestis palju taotakse, on sooline palgalõhe – miks saavad paljud naised samal ametikohal meestest vähem palka? Esimene eeldus oleks, et meesettevõtjad diskrimineerivad naisi. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks mehi ei karistata – Eestis on ju võimul vasakliberaalne valitsus, kes selliseid teemasid teadlikult võimendab. Statistikaamet esitas hiljuti täpsustatud andmed selle kohta, millistes valdkondades on palgalõhe kõige suurem – see info koguti järelikult otse firmade dokumentatsiooni kaudu. Miks siis neid firmasid ei karistata?

Põhjus ei ole siiski mitte meesettevõtjate pahatahtlikkuses, vaid ettevõtluses ja töökeskkonnas on välja kujunenud teatud olukorrad, kus mehed teevad ühtesid töid ja naised teisi ning sellest kujunevad välja ka ebavõrdsused. Seda olukorda saab lahendada teatud ümberstruktureerimisega (triibulised nimekirjad nende hulka ei kuulu), kuid kas kumbki sugu ise teistsuguseid töökohti tahab? Igal juhul tuleb lõpetada probleemi püstitamine sellise eelarvamusega, et soolises palgalõhes on süüdi “keskealine valge heteromees”.

Eestis on palju firmasid, mida juhivad naised – kas ka neis on sooline palgalõhe, eriti suurtes, sadade töötajatega firmades? Kui on, siis on süüdi ka naisjuhid. Ja kas sooline palgalõhe on ka sellises seaduse ja seadusetuse piiril balansseerivas firmas nagu Bolt? Kas naistoidukuller teenib sama palju kui meeskuller?

Soolise palgalõhe puhul on näha, et teema hoitakse üleval, sest naisi tahetakse hoida võitlustes, barrikaadidel, see aga on juba ideoloogiline moment. Muidugi on palju naisi, kes tahavadki võidelda, eriti karjäärinaised, sest karjäär on ju tegelikult konkurents parema töökoha ja palga nimel; samuti mitmeid survegruppe vedavad naisaktivistid ning lõpuks ju ka naissõjaväelased. Enamik naisi tahab siiski turvalist elu, kus ei pea pidevalt võitlema sooja koha pärast päikese all või isegi elu pärast.

Paljud naised on siiski selle elu valinud, sealhulgas just mitmesugused aktivistid, maailmapäästjad. Naised on tugevamalt esindatud loomakaitsjate, keskkonnaaktivistide, geiõiguslaste, pagulasabide ja teiste selliste hulgas, neil meeldib olla “hea poolel”. Paraku ei märka nad, et neid võitlusi juhivad elukutselised revolutsionäärid, kellele naisaktivistid on tegelikult sõdurid. Kõik võitlused vähemuste, naiste, pagulaste, loomade, keskkonna ja muu taolise pärast on endale monopoliseerinud sotsialistid, sotsiaaldemokraadid, kommunistid ja teised vasakpoolsed – kasvõi Eesti sotsid.

Ja kõik need võitlused kalduvad ruttu äärmuslusse, teemakäsitlusega pingutatakse üle, võitlusviisid on agressiivsed, kompromisse ei tunnistata, igapäevaelu kulgeb barrikaadidel… Kas see polegi üks põhjustest, miks naised läbi põlevad? Rääkimata sellest, et nad ei leia armastust – kes tahaks olla voodis koos naiskomissariga?

Eesti poliitikas on näiteks selline oravaaktivist nagu Hannah Lahe, kes tunnistas ise intervjuus oma vaimseid ja läbipõlemisprobleeme. Kui naine elab elu barrikaadidel, siis tabavadki teda verbaalsed kuulid, millele peab vastama veelgi ägedama sõnatärinaga – ja pidevalt ainult konfliktidele elav naine kõrbebki läbi. Või muutub bitch`iks, kellega keegi suhelda ei taha.

Feministid võivad ennast amatsoonidena tunda, aga nende teinepool, mehed, tahavad kaaslannaks naiselikku olevust, kedagi sellist, nagu Marilyn Monroe pildil, kus tuul vallatleb tema seelikuga ja naine püüab kelmikalt naeratades olukorda kontrolli alla saada. Sellised naised olid Euroopas pärast Teist maailmasõda ja enne 1960.-1970. aastate seks- ja muid revolutsioone – naised, daamid, abikaasad, kallimad. Tänapäeva liberaalses ühiskonnas on vaid pöetud peaga feministid, burkadesse mässitud mosleminaised ja meestest naisteks hakanud uusnaised; pärisnaised, daamid, abikaasad ja emad on nurka surutud.

Uued Uudised