Naised võtavad maailma üle ja seda reklaamitakse kui head nähtust, aga kas see nii ka on?
Alustuseks Martin Ehala kommentaar: “Polariseerumisel on veel üks iseäraline mõõde – leeridesse jagunemine on väga selgelt seotud inimese sooga. Naised eelistavad liberaaldemokraatlikke väärtusi, mehed konservatiivseid väärtusi. Ka see muster pole iseloomulik mitte üksnes USA-le ja Lääne-Euroopale, vaid esineb ka Lõuna-Koreas, Brasiilias ja mujalgi.”
“USA vabakutselise ajakirjaniku Helen Andrewsi hinnangul on vasakliberaalsete väärtuste esiletõus tingitud nn suurest feminiseerumisest, mis avaldub naiste osakaalu järjepidevas suurenemises ühiskondlikes institutsioonides – ülikoolides, õigussüstemis, meditsiinis, avalikus halduses ja mujal valgekraede ametikohtadel. USAs on mitmes institutsioonis juba naiste ülekaal ja see on Andrewsi hinnangul toimunud viimase paarikümne aasta jooksul.
Andrews väidab, et valdkondades, kus naised on saavutanud enamuse, on nad valdkonna ümber orienteerinud naiselikest väärtustest lähtuvalt – milleks on hoolimine, empaatia ja hinnangutest hoidumine. Ajakirjaniku hinnangul on woke-ideoloogia ja selle väärtustega vooruspoosetamine suure feminiseerumise otsene tagajärg.”
Jah, naised on alalhoidlikumad, kaasatundvamad, hoolivamad, mis suuresti tuleneb looduse poolt loodud emarollist – kuid kas kaasaegsed võimunaised ikkagi on empaatilised?
Kommentaariumis juba kirjutatakse: Kaja Kallas ja Ursula von der Leyen ei ole küll kuidagi empaatilised, nad on agressiivsed sõjaõhutajad, kelle tegevusest võib sõda Euroopa piiril vaid laieneda.
Naiste empaatia nõrkuseks on see, et kui mehed lähtuvad reaalsusest ja faktidest, siis naised seavad esiplaanile tunded ja emotsioonid ning see ei ole alati õige.
Näiteks massimigratsioon – naised võtavad seda kui tragöödiat, põgenikke, hoolimata nende taustast, kui õnnetuid inimesi. Kuigi teatud osas see nii ongi, tulevad iga rändelainega ennekõike kaasa “pahalased”: terroristid, kurjategijad, muidusööjad, hea elu otsijad.
Kui mõnes lääneriigis muutub elu rändlejate tõttu väljakannatamatuks ja ebaturvaliseks, võtavad naispoliitikud seda siiski kui “head” ehk pagulaste päästmise nimel peaks nende arvates ära taluma ka negatiivsed tagajärjed. Üldjuhul olukord sellest vaid halveneb. Saksa kantsler Angela Merkel muutis riigi sel moel “Kolmandaks maailmaks” koos kõigi võõrvastuoludega.
Teine naiste empaatia nõrk külg on see, et seda kasutavad ära agressiivsed ideoloogiad, eriti uusmarksism, mis on juba ammu monopoliseerinud inimlikkuse, armastuse, seksuaalsuse ja palju muud ilusat. Sotsialism-marksism aga lõpeb alati vereojades.
Naised lähevad ideoloogiliste võitlustega kaasa, kujutades ette, et nad on “heal poolel”, aga varsti avastavad nad ennast kriiskavate naiskomissaridena barrikaadidel. Sageli on nii, et kui naiste empaatilisus avaldub näiteks migrantide või seksuaalvähemuste kaitses, siis nende kaitsmisel võivad nad muutuda fuuriateks, kes nõuavad “pahadele” repressioone, vanglaid ja hukkamisi. Võitlus õilsate asjade nimel muutub ruttu veriseks revolutsiooniks.
Eestis on seda näha “sallivuslaste” juures, kellest sallimatumaid vist eriti ei leiagi. Siin teeb Maris Lauri sõnavabadust hävitavat vaenukõneseadust, naiste “päikesetõusuvalitsus” alustas kärpeid sotsiaalselt nõrgemate (lapsed, pered) kallal ja suunas ka maksutõusud ennekõike neile, naisministrid lammutavad haridussüsteemi, veavad moslemivange Eestisse, propageerivad 20 sugu – need on küll destruktiivse lammutajad.
Naiste empaatias on märgatav seegi, et kaastunne suunatakse võõraste, näiteks põgenike vastu, samas kui oma rahvas rabeleb vaesuses. Ja kui jutuks on feminism, siis naisõiguslased kaitsevad ainult “oma suguharu” naisi – konservatiivse naise, nagu Päivi Räsänen, lasevad nad pikemata tükkideks kiskuda.
Kaasaegsed naised loobuvad sageli suhetest, perest ja lastest, ning keskenduvad rohkem karjäärile ja ühiskondlikule positsioonile. Sellega lähevad nad meeste maailma ja kaob ka see naistele omane empaatilisus – sageli on naispoliitikud hullemad lammutajad kui keegi meestest eales oleks.
Reaalsus on siiski see, et naised pole poliitikas ja võimu juures paremad ega halvemad kui mehed, nad võivad nagu mehedki teha palju head ja palju halba. Kuna nad lähtuvad otsuste juures pigem emotsioonidest kui reaalsusest, siis vähemalt vasakpoolse ideoloogia puhul muutuvad kaasaegsed radikaalfeministid ühiskonnale väga suureks ohuks, suutes riike suruda totalitarismi ja sõdadesse.
See analüüs keskendub naistele, kuid mehedki teevad poliitikas tohutult halba, kui nad ei mõista, et võimu juures on nende kohus olla rahva teenriks.
Kes on vaadanud Vilja Kiisleri intervjuud Kris Kärneriga, võib tõdeda, et “ajakirjanik” on jube naisinimene – hoidku Jumal meid sellise “empaatia” eest.
Uued Uudised