Naistevalitsuse paradoks – “seltsimehed ilusad inimesed” ühelt poolt võidavad, teisalt aga kaotavad

Liberaalses maailmas rõõmustatakse alati, kui mõni Sanna Marini või Kaja Kallase nägu valitsus võimule saab, aga üldjuhul ei mõju selline rõhutamine naistele lõppkokkuvõttes hästi.

Naistevalitsuse võimulepääsu mahahõikamine on justkui soolise võrdõigusluse reklaam, pärast mida läheb naisministritel elu hullemaks, kui see oleks traditsioonilises ühiskonnas võinud olla.

Esmalt pannakse paika ju see, et nüüd valitsevad ja vastutatavad naised, kuigi kabinetis on ka mehed – laias laastus vastutab niigi hädine Kaja Kallas ka poisiohtu Tanel Kiige möödalaskmiste eest. Meesministrid lubavad naistel Matrossovad olla – “vana vettinud mäger” Taavi Aas istub rahumeeli oma mättal ja naudib rahu ning ega ka tõvevoodisse peitu pugenud peaministrit asendava Jaak Aabi infotunnid mööduvad kordades rahulikumalt kui Kaja Kallase omad. Muide, tule on enda peale kutsunud just Kallas ise, kes opositsioonis oli esikõmmutaja valitsuse pihta.

Kui nüüd valitsus hätta jääb, siis jäävad süüdi nooremad naisministrid, sest nemad on see paljureklaamitud naistevalitsus – Aasad-Aabid istuvad rahulikult, sest nemad on pikalt võimul olnud ega ole riiki päris põhja lasknud, see on justkui noorukeste prohmakas.

Naistevalitsuste reklaamimise puhul ilmneb ka kergelt seksistlik moment – nimelt tuuakse esile need valitsused, kus ministriteks on ilusad inimesed, nagu Sanna Marini valitsuses, ning ka Kaja Kallase valitsuse puhul on silmapaistvamad tema ise ja Liina Kersna. Kui nüüd kokku panna valitsus, kus ministriteks on küpsemas eas naisteadlased ja -poliitikud, kes on pere ja laste asemel valinud karjääri, siis kaob naisvalitsuse sooline moment ruttu tahaplaanile, rääkima hakatakse pigem poliitilisest kogemusest ja kompetentsist. Tahes-tahtmata on ka liberaalid esile nihutanud noored naised ja nende värskuse, vastandades seda küpsete naiste elukogemusele.

Kuigi naistevalitsused saavad omaenda ideoloogiatelt soomärgi külge, üritab iga feminist näidata, et ta on sooneutraalne inimene, lihtsalt minister, mitte naisminister. Siin tuleb esile uus häda – tuleb leppida tegutsemisega seltsimehelikus atmosfääris, kus pole ei daame ega neid protežeerivaid härrasmehi.

Riigikogu saadik Mihhail Lotman pöördus värskelt peaministriks saanud Kaja Kallase poole komplimendiga “Te olete ilus naine!”, siis aga tuli talle poliitkorrektsus meelde, ja ta parandas: “Vabandust, te olete ilus inimene!” Aga “ilus inimene” pole poliitikas mingi mõõde.

Nii saab Kaja Kallas infotundides ja pressikonverentsidel kriitikat nii et tolmab. Ja ärateenitult – poliitiku ja valitsusjuhina on ta üsnagi äpardunud ja kui naist võiks kriitikateravuste eest veel säästa, siis seltsimehe puhul pole selleks põhjust. Seda enam, et “seltsimees ilus inimene” oli opositsioonis ise kõige suurem kisakõri, tema naisministrile (Kert Kingo pihta suunatud ajujaht) armu ei andnud ja Reformierakonna-sotside algatus oli EKRE valitsusse pääsedes ka saja kriitikavaba päeva tava kaotamine.

Naisõiguslus on selline kummaline asi, kus naised võivad meestega võrreldes küll saada sooneutraalse võrdsuse, kuid nad kaotavad tohutult selle eelise võrra, mida andis neile naiste-meeste ja daamide-härrasmeeste maailm naiselikkuse läbi.