25.01.2018
TIIT OJASOO, NO99
Viimases “Otse kümnesse” saates juhtis väliseesti taustaga poliitik Jaan Männik tähelepanu sellele, kui kergekäeliselt ja lihtsalt räägitakse meil vägivallatsejate puhul andestamisest.
Männik tõi seejuures räige võrdluse, mis ajab vasakliberaalidel ilmselt karvad turri: kui Ameerikas mõistetakse vägivaldne kurjategija süüdi, siis ei hakka ühiskond enam tema rehabiliteerimisest rääkima, vaid vaatab üle, kas elektritooli juhtmed on kindlalt kinnitatud. Naistevastane vägivald Eestis siiski tõenäoliselt nii kaugele ei jõua, et süüdlastele on vaja ülikarme karistusi jagada, praegu räägime pigem andestamisest, täpsemini sellest, kas ja kuidas andestamine reaalsuses töötab.
Kohtuvad mees ja naine. Huvitatud pilgud, esimene vestlus ja suudlus, intiimsused, ühised plaanid, kokkukolimine… Siis aga jõuab pärale argipäev, esimesed möödarääkimised, esimesed tülid… ja järsku mees lajatab oma kõige kallimale inimesele! Ka Piibel ütleb, et mees jätab vanemad ja läheb naise juurde, mis tähendab, et nüüd on nemad Üks, mitte enam mees kui laps ja tema vanemad perena. Kui mehe käsi tõuseb kallima vastu, on miski väga korrast ära. Naiste endi seas liigub soovitus: kui mees sind esimest korda lööb, võid andestada, aga ole valvel; kui ta lööb juba teist korda, tõsta mehe kohvrid ukse taha või paki omad.
Ma ei ütle, et ägeda iseloomuga mees oma halvast teost aru ei saa. Enamasti ta palub siiralt andestust ja ka saab armastavalt naiselt selle, kuid tundes ennast jällegi peretülis alla jäävat, tõuseb raske käsi taas. Kellel pole kalduvust tülisid jõuga lahendada, see ei löö kunagi oma naist, kes aga on seda korra teinud, selle puhul on tõenäosus, et ta seda veel kord teeb, väga suur. Koduvägivallas on sageli kaks süüdiolevat poolt: kergelt vägivallani laskuv mees ja liiga andestav naine.
Ma ei väida ka seda, et korra komistanud inimene peab elu aeg seda taaka kaasas kandma — mingi andestus peab olema! Aga kuritegu on ikkagi kui haavaarm, mida kantakse kaasas kogu elu, sest sama arm on ka ohvril. Ma ei tea, kas skandaalne lavastaja kahetses siiralt löömist või hoopis seda, et vägivallatses liiga avalikult, kõigi nähes, kuid paratamatult jääb ta igavesti naiselööjaks, sest ka see naine jääb elu lõpuni Näitlejannaks, Keda Löödi.
Ja lõpetuseks — kui president Kersti Kaljulaid räägib ühel aastapäevapeol taunivalt sellest, kuidas just pühade ajal naisi pekstakse ning värbab järgmisteks pidustusteks naiselööja ürituse kunstilist poolt lavastama, on ka tema väärtushinnangutes midagi väga hullusti paigast ära. Sest kogu tema presidendina töötatud aeg kubiseb skandaalidest ja vastuolulistest otsustest, mis ajavad ühiskonna üha sügavama kuristikuga kaheks. Praegune riigipea ei ole President, vaid president väga väikese algustähega.