27.02.2019
Vaimne Gulag on Eestis juba tagasi ja seda lääne suunalt “euroopalike väärtuste” kohustuslikkuse kaudu.
Siiras vabandamine tehtud halva pärast on alati teretulnud, kuid mitte mingil juhul vabandamine kaabakate ees sellepärast, et jäid nende teele ette.
Hiljuti korraldas provokaator Tarand uue palagani, kui kutsus kokku (läbikukkunud) pressikonverentsi EKRE kohtusse kaebamise võimendamiseks just samas kohas, kus tema eurokannikad õpetust said. Samal ajal ilmus EKRE Riigikogu fraktsiooni ukse taha õhinas ajakirjanikuhakatis, et küsida rahvuskonservatiividest poliitikutelt: kas te vabandate Tarandi ees? EKRE inimesed isegi ei kommenteerinud seda mõttetust.
Pealesunnitud vabandamine koos enesealandamisega on marksistide relv. Raamatus “Arbati lapsed” ütleb üks asumisele saadetud esseer sama saatusega bolševikule, miks ta enamlasi vihkab. Nimelt sellepärast, et nood lasevad NKVD-l oma sõbrad ära viia ja mõistavad vahistatud hukka, kuigi südamesopis teavad, et nood pole milleski eksinud; siis tulevad tšekistid neile endile järele ja nad tunnistavad ka ise alandlikult, et ju siis nad eksisid milleski partei joone vastu, ja on karistust väärt. Esseerid jäid endale ja sõprusele kindlaks.
Teisitimõtlejate moraalne murdmine on olnud alati neomarksistide, stalinistide, maoistide ja muu vasakrämpsu põhisoov. Mahalaskmine on nende silmis hea, aga ohvri enesealandamine kümneid kordi meeldivam, ja kuklalasu saab teha ka pärast seda, kui vastase murdumisest on rahuldus kätte saadud.
Eestis on see neomarksistlik praktika täiega võimsusega hoogu sisse saamas. Isegi peaminister ja president mõistavad teatud sündmusi hukka ja nõuavad valjuhäälselt vabandamist – ikka selleks, et poliitiline oponent enesealandamise teed läheks. Kuigi nemadki teavad sügaval südames, et mikrofoni kiskuma läinud inimene on selge tõbras, kes on sotsiaalmeedias kuklalaske reklaaminud ja varemgi miitinguid seganud. Aga ei, Eesti tippjuhid on neomarksismi edendajad ja ebaõigluse võimendajad.
Martin Helme ütles kord ajakirjanikule, kes küsis talt, millal Tarandi ees vabandatakse: “Hoopis mina ootan Tarandilt vabandust selle eest, et ta selline mölakas on!” Sallivusleer on sellise arvamuse peale kohe marus, kuigi kõik on õige ja tegelikult sai provokaator just selle, mida küsis.
Tüüpiline neomarksistliku vabanduse väljapeksmise näide oli Urmas Reinsalu juhtum, millega too kaasa läks ja ennast seega alandas. Tema väljaütlemise tegelik mõte oli hoopis muu, mida sellest välja loeti, aga see selleks. Sest sallivusühiskond ei vajanud tema siirast vabandust – ta vajas juuste katkumist, enesealandamist, põrmus roomamist. Seepärast pole kunagi vaja selle seltskonna ees vabandada! Seda enam, et nende viha kahekordistus, kui nad pidid Reinsalu ikkagi ellu jätma. Siinkohal müts maha Jürgen Ligi ees, kes üldjuhul endale väljaöeldu eest pähe istuda ei lase, kuigi tema ütlused on sageli lihtsalt matslikud.
Eestis on juba päris suur seltskond vasaliberaale, kes just selles suunas töötavad: marufeministid, pseudoinimõiguslased, ellgeebeeteelased, virgiiniawoolfid ning kogu see riste ja inkvisitsioonilõkkeid püstitav kamp. Nende vihakõneseaduse ihalus ongi suunatud nende vastu, kes oma põhimõtteid maha ei salga ja neomarksistide ees roomama ei hakka – siis saab Gulagi appi võtta.
Vabandus peab olema siiras ja andma edasi südamest tulevat kahjutunnet, selleks ei saa kohustada. Paraku on vasakliberalism teinud kõik inimliku kohustuslikuks. Nii peame me kohustuslikult armastama geisid ja pagulasi, maha salgama enda ja loovutama oma turvalisuse, et oma kodumaa hukka lasknud võõrad saaksid siin meie loodud väärtuste arvel ennast hästi tunda, peame loobuma normaalsustest, sest ebanormaalsused olevat uued väärtused, ja nii edasi.
Pugegu Johannes Tralla kasvõi nahast välja, aga rahvuskonservatiividelt ei maksa kunagi oodata vabandusi teiste tehtud sigaduste eest. Lõpetaks Henn Põlluaasa sõnadega Kohtla-Järve eestikeelse hariduse toetuseks korraldatud miitingul, mida ta ütles venestajatele: “Sõitke õige põrgusse!” Sama marsruut tuleb kätte näidata kõigile ebaõiglaste vabanduste nõudjatele!