17.05.2026
Meie õnnetus Sopi-Tootsis.
Alljärgnevalt saab lugeda üht postitust Austraalia kohta, mis sobib sama hästi ka Eestisse.
“Kui suure osa Austraaliast oleme valmis industrialiseerima ja kui palju oleme valmis maksma pidevalt liikuva eesmärgi nimel?
Meile öeldi, et neto nullheide kaitseb keskkonda.
Meile öeldi, et see loob töökohti.
Meile öeldi, et see tugevdab Austraalia tootmist.
Meile öeldi, et see langetab aja jooksul energiahindu.
Vaata ringi.
Tööstusliku tuule- ja päikeseenergia arenduste jaoks raiutakse maha piirkondlikke looduslikke metsamaastikke. Kohalikke elupaiku killustatakse. Koaalad, ehhidnad ja lugematud teised liigid ei saa buldooserite saabudes aru söe- ja tuuleenergiaprojektide erinevusest. Puud langevad samamoodi. Lõhkeained rebivad läbi mäeharjade samamoodi. Kunagi puutumatusse pinnasesse valatakse tuhandeid tonne betooni.
Kõik see õigustati „netonulli“ saavutamise nimel.
Küsimus, mida austraallased peaksid esitama, on lihtne. Mis hinnaga ja kes seda teeb?
Energiaarved tõusevad. Tootmine kolib jätkuvalt välismaale. Kaitsemehhanism ja kavandatavad süsinikdioksiidi tariifid võivad nii Austraalias toodetud kui ka imporditud kaupade hinda tõsta. Iga täiendav nõuetele vastavuse kiht, iga süsinikukrediidi laiendamine, iga regulatiivne hoob mõjutab lõpuks sama kohta – leibkonna eelarvet.
Meile öeldakse, et see on vajalik ohverdus. Ometi peavad söekaevandused tegutsedes keskkonnakaitse tagatisi maksma enne, kui ükski labidas maapinda jõuab. Neile ei anta finantsvahendeid tegevuse alustamiseks. Kohustus on hinnas esimesest päevast alates.
Me näeme, et kõik on sama kui enne rohepööret, ainult et laastamine toimub nüüd rohepöörde raames.
Allikas: SBS