“Isamaalised” ekskommunistid on loonud uue “hea rahvusluse” ideoloogia, mille on Postimehes välja ladunud Aimar Altosaar.
Mõned näited Altosaare ideoloogiast, avaldatuna Postimehes.
“Hea rahvuslane aitab, kuidas vähegi suudab. Hea rahvuslane peab alati lugu teistest inimestest ja kohtleb neid võrdsena. Sellepärast aitab hea rahvuslane, kuidas vähegi suudab, Venemaa rünnaku alla jäänud ukrainlasi neile relvi ja muud abi saates ning on suuremeelne ja abivalmis Ukraina pagulaste suhtes. Ka teiste rahvastega suheldes on rahvuslane heatahtlik ning väldib võõrastega suheldes sõnu, mis neile võivad mõjuda solvavalt.”
“Hea rahvuslane peab meie liikmelisust kõigis Euroopa Liidu ja NATO koostöövormides hindamatuks rahvuslikuks saavutuseks, tänu millele oleme lahutamatu osa vabast maailmast. /…/ Hea rahvuslane hoiab ühiskonda avatuna headele ideedele ja uuendustele.”
Hea Altosaar, sa kirjeldad ju internatsionalisti-kosmopoliiti, mitte rahvuslast – rahvusluse momendid on sisse toodud ainult internatsionalismi varjamiseks.
Ja lõpuks tulid Altosaarelt ära ka varjatud “uusväärtused”: “Hea rahvuslane peab alati lugu teistest inimestest ja kohtleb neid võrdsena vaatamata soole, vanusele, juuste värvile või partnerivaliku põhimõtetele.” “Partnerivaliku” jutust kumab läbi soovitus, et hea rahvuslane peab austama homoseksualismi, mis on paraku eesti rahva kestmise seisukohalt “elupuu kuivanud oks”.
Uued Uudised pakuvad hea rahvuslase kohta märgatavalt elutervema definitsiooni: hea eesti rahvuslane ei tee mitte midagi, mis nõrgendaks eestlaste, eesti keele ja kultuuri positsiooni Eesti rahvusriigis. Veel enamgi, õige rahvuslane takistab ka teisi seda tegemast. Enamik Altosaare väljapakutust aga tähendab, et Isamaa “hea rahvuslus” võtab eestlusel jalad alt, sest see on “avatud” kogu maailma tuultele.
Internetiväljaanne Vaba Eesti Sõna kirjutas aastal 2011 loos “Plats puhtaks?”: “Isamaaliidu juhtkonnas on olnud teisigi NLKP liikmeid. Neist on silmapaistvaim Aimar Altosaar (sünd. 1959), NLKP liige 1982. aastast.Ta lõpetas 1982 TRÜ psühholoogia erialal ja on kaitsnud politoloogias magistrikraadi. On teinud mitmekülgset karjääri, oli näiteks 1992 Mart Laari nõunik ja 1994-1998 Riigiarhiivi direktor. Juulist 1994 Isamaaliidu liige, pärast kahe erakonna ühinemist Isamaa ja Res Publica Liidu liige. Oli 1996-1999 Isamaaliidu peasekretär ja 1999-2001 Erastamisagentuuri nõukogu liige. Septembrist 2004 taas mõnda aega Isamaaliidu peasekretär. Alates maist 2008 on ta Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige. Selle taustal pole põhjust rääkida platsi puhastamisest, pigem kaudsest ENSV järjepidevusest. Võib-olla oli tegemist ainult karjäärikommunistidega, kes jätkasid uutes tingimustes? Kas tunnetasid nad ENSV varingut ja põgenesid uppuvalt laevalt, hoolitsedes päästepaatide eest? Kui tugev oli nende ideoloogiline taust? Sellele pole võimalik leida ühemõttelist vastust. Ei tohi unustada, et mitte kompartei lihtliikmetel, vaid nomenklatuuri tegelastel oli tähtis roll. Aga ka neid polnud võimalik eemaldada riigi juhtimisest. Polnud poliitilist jõudu, kes seda soovinuks või tahtnuks…”
Üks kommentaator kirjutab: “Toksige otsingurobotisse sisse “Aimar Altosaar NLKP” ja te leiate Digarist TRÜ ajalehe artikli, kus teatatakse rõõmusõnumist, et ELKNÜ TRÜ komitee istungil 09. aprillil 1982. a. sai soovituse NLKP liikmeks astumiseks 5. kursuse psühholoogiatudeng Aimar Altosaar. Kohe ülikoolis, viimasel kursusel kohe NLKP-sse – vägagi tüüpiline isamaalase karjäär. Enamus karjääri teha tahtnud komsomolkustest ootas komsomoliea lõpu ära ja astus seejärel parteisse, need, kes kohe ülikoolis astusid, olid eriti suured pugejad. Peale NLKP-d tosin aastat Isamaas ja pikalt selle pesekretär. Neil oli ja on seal Isamaas selliseid punaseid karjeriste hulgim. Kadunud Mart Nutt oli vähemalt aus mees, ei salanud oma NLKP karjääri maha.”
Suhteliselt hea ülevaate kogu kambast saab Heiki Kortspärni koostatud Eestluse Hauakaevajate Biograafilisest Leksikonist.
Uued Uudised