08.03.2023
Eestis jäi desovetiseerimine läbi viimata ja seetõttu on võimu juures ohtralt endisi kommuniste, Marxi ja Lenini varjusid.
EKRE-vastase hüsteeria etteotsa hakkavad koonduma kunagise Nõukogude nomenklatuuri tipud, kes on kameeleonidena Eesti Wabariiki sulandunud.
NLKP kauaaegne liige Jaak Jõerüüt väidab: “Inglid pole nii lollid, et riigi päästmise Helme hooleks jätavad. /…/ Mul hea meel, et nendel valimistel otsustati julgeoleku kasuks. Valimiste tulemus näitab, et /…/ räige populismi mõjul on õnneks piirid, näitab, et ikkagi mõistetakse, et 1,3 miljoni elanikuga pole iseenda igakülgse julgeoleku kindlustamine võimalik. Ja on teada, milline populistlik Eesti erakond on liitlaslikkuse riiklikult ülimale vajadusele kõige rohkem varju heitnud.”
Jõerüüt on okupatsiooniaja produkt, kes karjub sovjetlikult loosungeid ega suuda oma peaga mõelda. Näiteks sellest, kuidas AFP-BNS vahendavad: “Bahmuti linn Ida-Ukrainas, mille pärast on kuid lahinguid peetud, võib lähipäevil Vene vägede kätte langeda, hoiatas kolmapäeval NATO peasekretär Jens Stoltenberg kolmapäeval. “Ei saa välistada, et Bahmut langeb viimaks lähipäevil,” ütles Stoltenberg Stockholmis Euroopa Liidu kaitseministrite kohtumisel ajakirjanikele.”
Ja samas: AFP-Interfax-BNS – “Kanada peaminister Justin Trudeau ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kinnitasid teisipäeval vankumatut toetust Ukrainale, tema suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning abi jätkamist.”
Läänes räägitakse suuri sõnu Ukraina abistamisest ja lõigatakse sellest ka valimistel loorbereid, aga sõda Ukrainas on juba väldanud neljandiku Teisest maailmasõjast ning lõppu pole näha – kui kaua peidetakse pea liiva alla teadmise ees, et Ukraina vajab võiduks Lääne tipptehnikat?
Ühest küljest räägivad Ukraina sõbrad läänes piiramatust abist, aga samas on Bahmuti all olukord Ukrainale raske – järelikult pole abi piisav. Selle taustal aga leiab vähemalt BNS-ist raporteid, kuidas kõik Lääne tipp-poliitikud Ukrainaga on, kuigi tanke ja lennukeid ei taheta kuidagi anda, veel vähem võimsat õhutõrjet – järsku Venemaa vihastab.
EKRE liidrid pole kunagi öelnud, et liitlasi pole vaja, kuid on aegajalt avaldanud kahtlust, et kas näiteks Saksa Bundeswehr ikka on võimeline oma liitlasi piisavalt toetama, ja seda sakslaste sõjalist nõrkust on nad ise tunnistanud. Saksamaa taha on jäänud kõvasti ka Ukraina sõjaline abistamine – nad ei tahtnud kohe kuidagi anda teistele riikidele luba Kiievile Leoparde tarnida.
Jaak Jõerüüt tahab, et kõik karjuksid Kaja Kallase kombel, kui kaitstud me oleme, samas kui keskmaa õhutõrje saabumiseni on kaks aastat, ja selle aja sees võib Venemaa üritada meie suunal NATO-t testida. Liitlased on küll siin, aga neil on suurema sõja korral väga pikk rindejoon kaitsta. Seepärast ongi tark vaadata järele, kui võimekad on liitlased meid siin abistama. Saksamaa torkimine mõjub kahtlemata paremini, kui nende nõrkuse varjamine ja usk, et kõik on hästi.
Selle asemel, et EKRE-t süüdistada, ootaks Jõerüüdilt analüüsivat artiklit, mil määral on võimelised Eestit sõja korral toetama näiteks Portugal, Kreeka ja Türgi, kes on samuti NATO liikmed. Ja mis saab siis, kui NATO-Vene konflikti paisudes alustab Hiina Taivani vallutamist, mis kisub USA tähelepanu kohe ära? Aga selline analüüs ei lähe ju kokku jõerüütliku jaanalinnu-käitumisega…
Ja pisut Jaak Jõerüüdist endast, seda Vikipeedia alusel: “Jaak Jõerüüt oli aastatel 1978–1989 NLKP liige[6]. Eesti NSV Kirjanike Liidu partorgina oli Jaak Jõerüüt okupatsiooniajal mitmete kirjandusinimeste-kolleegide karistajaks poliitiliste eksisammude eest, sealhulgas 40 kirjale allakirjutamise eest, millest ta ise oli keeldunud.
Aastatel 1976–1977 töötas Jõerüüt toimetajana kirjastuses Eesti Raamat, seejärel Eesti NSV Kirjanike Liidus: organisatsioonilise sekretärina (1977–1981), juhatuse sekretärina (1981–1986) ja juhatuse aseesimehena (1988–1989). Jõerüüt osales juhtorganite liikmena ja partei allorganisatsiooni büroo sekretärina Kirjanike Liidu kaadripoliitikas,[a][b] mida otseselt suunas EKP Keskkomitee tippjuhtkond.
Valimiskampaania ajal käsitleti meedias kriitiliselt Jõerüüdi kui NLKP liikme ja Kirjanike Liidu partorgi osa parteivõimu, eeskätt EKP Keskkomitee suuniste ja NLKP kaadripoliitika püüdlikul elluviimisel. Jõerüüt keeldus alla kirjutamast nn 40 kirjale, nimetades seda “mädaks”. Ta oli otseselt tegev NLKP liikmetest kolleegide poliitilisel karistamisel ja ametikohtadelt kõrvaldamisel, sealhulgas nii seoses 40 kirjaga kui ka ajakirjas Looming ilmunud luuletusega, mille esitähed andsid kokku “sinimustavalge”. Elulooraamatus “On nagu on” (Küsimused Aita Kivi) AS Ajakirjade Kirjastus 2017) väldib Jõerüüt nende okupatsiooniaegsete teravate konkreetsete etteheidete käsitlemist, mis kerkisid esile presidendivalimiste ajal ajakirjanduses ja jätab oma tegevuse Nõukogude Eesti tippjuhtide käsualusena NLKP-s praktiliselt kõrvale.”
Marjad sama varre küljest on ka Reformierakonna tipptegelased, Tartu ekskommunist Andrus Ansip ja sama taustaga Siim Kallas, kes on taasiseseisvunud Eestis suutnud olla lausa kolme tipprahaskandaali märgiline nimi.
Muide, Jumala ja inglid võtavad suhu nüüd paljudki sovjetiaja tegelased: Jõerüüt räägib inglitest, Raul Rebane aga ütles nii: “Rahva hääl on jumala hääl ja jumal on rääkinud. Meie, valijate juhendamisel näidati Eesti riigivankrile pikaks ajaks suund, kuhu sõita.”
Piibli järgi pidavat küll Antikristus enne maailmalõppu Jumala nimel esinema.
Uued Uudised