12.05.2022
Eurosaadik (tagapool) ja tema nõunik.
Tairo Jürisson on noor rahvuskonservatiivse maailmavaatega poliitikahuviline, kes sattus Brüsselisse praktikale ja jätkab nüüd EKRE eurosaadiku Jaak Madisoni nõunikuna.
Kuidas kujunes välja Sinu maailmavaade?
Parempoolne ja rahvuslik maailmavaade kujunes eelkõige infokanalite ja sotsiaalmeedia kaudu. Tundes huvi poliitika ja laiema maailma vastu, hakkasin keskkoolis jälgima esmajoones erinevaid YouTube`i kanaleid, et end teabega kurssi viia. Soodumus just parempoolseid mõjutusisikuid kuulama jääda tulenes perest ja sõpradest, sest tegelikult on eestlane olemuselt konservatiivne ja rahvuslik.
Mille või kelle kaudu said teada EKREst?
EKREst sain esmalt teada peavoolumeedia kaudu. Seal maaliti loomulikult kole pilt erakonnast, aga samas oli see ka intrigeeriv. Teadsin, et meediast tulevat ei saa kohe tõe pähe võtta ning tõde on vaja endal leida. Pärast liitumist Sinise Äratusega hakkasin silma peal hoidma EKRE tegevustel.
Mis motiveeris Sind Sinise Äratusega liituma?
Tulles Saaremaalt, alustasin õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis Avaliku Halduse ja Riigiteaduste erialal ning kuna oli soov maailma teemadel muljetada ka väljaspool klassiruumi, siis leidsin mõttekaaslased EKRE noorteühendusest. Ülikoolid on sotsiaalteadustes vasakule kaldu ning üks hakkajast reforminoor tegi alatasa enda erakonnale reklaami, siis oligi mulle oluline, et leiaksin vastukaaluna enda tee Sinisesse Äratusse.
Kust said teada praktika kohta? Kuidas andsid märku, et soovid praktikale minna?
Ülikooli kolmandal aastal potsatas Sinise Äratuse liikmete virtuaalsesse kirjakasti kiri meie eurosaadik Jaak Madisonilt, kes kutsus rahvuslike noori praktikale Euroopa Parlamenti. Nii siis ma kribasin motivatsioonikirja valmis ning panin selle teele koos CVga. Läks õnneks ja mina ning Elar Niglas saime alustada praktikat Jaagu juures.
Millised olid sinu ootused, ette kujutused jne?
Varasemate teadmiste põhjal olin teadlik, et Europarlament on emotsionaalseid vasakpoolseid täis, kelle eesmärk on immigrante, rohepööret, LGBT+ propagandat liikmesriikidele peale suruda ning lõppude lõpuks üldse liikmesriigid Brüsseli vasallideks muuta. Teadsin, et tuleb põnev ja hariv kogemus.
Kui mäletad, siis kirjelda lühidalt oma esimest päeva Brüsselis.
Kuna sel hetkel, 1. september 2020, oli koroona kõrgaeg, siis minu ja Elari lend tühistati enne väljumist, mille tulemusel pidime erinevate rongidega Brüsselisse jõudma. Kui lõpuks jõudsimegi Brüsselisse, siis algselt tekkis šokiseisund, sest vastu jõllitasid igalt poolt rohkem päevitust saanud isikute kambad. Oli tunne nagu oleksime sattunud Aafrikasse, lihtsalt majade arhitektuur oli ilusam, aga prügi ning väljaheidete hais käis ikka üle pea.
Millised olid Su peamised ülesanded?
Olles praktikal Euroopa Parlamendis sain aidata seaduseelnõudega, hääletusnimekirjade koostamisega, tõlketöödega, info kogumisega, üritustega ja igasuguste muude päevast päeva tegevustega. Töö oli väga huvitav ja hariv.
Kas Belgia vahvlid on head?
On head, kuid isiklikult leian, et selleks ei pea Belgiasse tulema. Belgia vahvlid Eestis maitsevad sama hästi kui siin kohapeal. Lisaks ei pea Eestis kartma, et mustlane tuleb söömise ajal lastega sind segama.
Töötades koos teistest riikidest pärit inimestega, kas oled tundnud kultuurilisi erinevusi?
Peab tõdema, et tihti lähevad stereotüübid täppi. Erandeid on, aga itaallased ongi väga sotsiaalsed ja hingelt tulised, prantslased tahavad prantsuse keeles rääkida ning seda prantslastega, sakslased on täpsed ja ranged ja nii edasi. Koostöö sujub aga hästi ning me ei lase kultuurilistel eripäradel ennast tagasi hoida, sest kaalul ei ole midagi vähemat kui Euroopa rahvusriikide tulevik. Euroopa on praegugi juba multikultuurne ning seepärast jääb arusaamatuks, miks peab „kultuuri“ juurde importima arenguriikidest immigratsiooni näol.
Miks otsustasid jääda Brüsselisse?
Süda igatseb Eestit, aga töötamine noore inimesena Euroopa Parlamendis on ideaalne koht, kus ennast arendada ja jalad alla saada. Usun ka täielikult meie missiooni siin parlamendis, et takistada globalistidel ja vasakäärmuslastel muuta Euroopa multikulti föderaalriigiks ning informeerida Eesti inimesi, mis tegelikult siin suletud uste taga toimub. Õnneks leidub ka aega, et Eestisse aeg-ajalt tulla ja kodusaarele minna ning Kaitseliiduga nädalavahetuseti metsas põrgata.
Mida soovitad teistele noortele, kes tahavad ka praktikale minna, aga ei julge?
Ainus, mida karta tuleb, on hirm ise. Praktika Euroopa Parlamendis Madisoni käe all on ideaalne noorele inimesele, et ennast arendada, näha Euroopat ja et mõista kuidas Euroopa Liidu „demokraatia süda“ toimib.
Kuidas hindad praegust noorte osalust poliitikas?
Noorte osalus ja kaasatus on viimaste aastatega ainult ülesmäge liikunud. Julged ideed ja hakkamist täis noored on väga teretulnud enda panust andma. Noorte aktiivsus poliitikas võiks veel suurem olla, kuid tuleb silmas pidada, et vähestel noortel on huvi end poliitikaga siduda. Lisaks peab endale teadvustama, et me noored ikka ei tea kõike ning on vaja kuulata ka neid, kellel elukogemust rohkem. Meie entusiasm ja särasilmsus ning tahe maailma muuta peavad aga säilima.
Kuidas sinu arvatest võiksime rahvuskonservatismi noorte seas levitada?
Kõik algab pihta sõpradest, koolist, huviringidest ja sotsiaalmeediast. Piisab ühest julgest noorest, kes võtab rahvuskonservatiivsetel teemadel sõna ning pakub globalismile alternatiivi. Tuleb teha teema huvitavaks ja popiks ning tänapäeval käib see läbi naljade, meemide ja sotsiaalmeedia. Siin saavad konservatiivsed noored rohkem aktiivsust ülesse näidata ja koduerakond toetada igakülgselt noorte ettevõtmisi.
Ja viimane küsimus, kas sulle meeldib inimene, kelleks oled saanud?
Alati saab paremini ning loorberitele puhkama ei tohi jääda, kuid suures pildis olen rahul inimesega, kes mulle hommikuti peeglist vastu vaatab. Usun, et inimene peab jääma iseendaks, kuid samal ajal peab proovima saada parimaks versioonist endast.
Küsitles Lana Leemets
