Eestis süveneb lõhe põlvkondade vahel ja see ulatub juba Nõukogude aega. Vanem põlvkond, kes on näinud sotsialismi, oskab näha selle kokkulangevust tänase ajaga, noored aga, kes on elanud vaid pseudoliberaalses ühiskonnas, peavad seda normaalseks, sest neil pole võrdlust “praegune versus nõukogude aeg”.
Paljud noored ei leia ilmselt midagi halba vihakõneseadustest, arvates, et need ongi ainult “pahade” vastu, kes räuskavad, solvavad ja kutsuvad teisi sama tegema. Tegelikult pole need seadused mõeldud solvatuid päästma – need on mõeldud oponentide poliitilise agenda summutamiseks. Alati. Need, kes vihakõneseadusi tahavad, valetavad – nad ei taha kiusatuid kaitsta, vaid ise kiusata.
Noored ei oska hinnata seda, kui oluline on sõnavabadus. Vanemad inimesed mäletavad seda õndsat tunnet, kui aastatel 1985-1988, mil aegamisi taastati “glasnosti” käigus sõnavabadus, võis lihtsalt välja öelda, mida sa mõtled ja mis sul hingel on. Pange tähele, nüüd seda enam ei tohi. Mitte igakord. Rein Veidemanni hakati kohe “tühistama”, kui ta arvas, et homopaar ostetud lastega isadepäeva ei sobi.
See oli õnnis tunne, kui Priit Aimla ja Eino Baskin hakkasid avalikult ühiskonnakriitilist huumorit edendama, sageli arvasid inimesed, et nüüd pannakse nad küll kinni. Aga ei pandud. Sõnavabadus sai elu normiks. See õitses rasketel 1990. aastatel ja hakkas kaduma, kui me sattusime üha föderaliseeruvasse Euroopa Liitu. Nüüd on lugu juba päris hull. Tsensuur sotsiaalmeedias on vägev, ei tohi näiteks kahelda inimtekkelistes kliimamuutustes.
Siit jõuamegi kliimavõitluseni, mis on üksüheselt sarnane Gorbatšovi alkoholismivastase kampaaniaga, millega sisuliselt kehtestati “kuiv seadus”. Ka sellel ei olnud mingeid eelnevaid analüüse, kedagi ei huvitanud, mis saab majandusest (tagajärjed olid rängad, sest alkoholi andis olulise osa riigi tuludest), kõik hakkasid üleöö karsklasteks, kuigi vargsi joodi asenduskraami edasi, lõpuks aga kõik hääbus ja alkohol tuli tagasi.
Sama on ka kliimavõitlusega: see tuli kampaania korras ülalt alla, keegi ei analüüsinud, mida tähendavad kliimameetmed riikide majandustele, üleöö muutusid kõik kliimavõitlejateks (pankadest vedajafirmadeni), maha kisti kõik, mida peeti ebavajalikuks, kliimavõitlusest sai kohustus. Seda võitlust peetakse lausa religiooniks: kliimavõitluse dogmades ei tohi kahelda, kahtlejad lüüakse risti, samas on arvukalt andunud kliimajüngreid, kelle usku ei kõiguta miski jne.
Nagu NLiidu kuiva seaduse puhul, nii on ka praegu näha seda, kuidas tasahilju kliimavõitlusest taganetakse: juba tunnistatakse, et paljud asjad on ebaloogilised, et majandus kannatab, et kliimavõitlus sellisel kujul ei anna tulemusi, vaid on asendustegevus, tunnistatakse isegi, et kliimaga polegi asjad väga hullud (nagu Bill Gates). Nõukogulik kliimavõitlus läheb Gorbatšovi “kuiva seaduse” teed.
Noored ei tea sedagi, et praegune “tühistamiste” laine ja repressioonide nõudmine on samasugune, nagu need ajad Nõukogude ajaloos, mil võideldi “rahvavaenlaste” vastu – samamoodi võideldakse nüüd sundvaktsineerimise vastaste, inimtekkeliste kliimamuutuste eitajate, massirändevastaste ja paljude teiste “teisitimõtlejate” vastu. Kuigi meil peaks olema vaba ja demokraatlik ühiskond, on piiranguid, jälgimist ja karistamist juba samas mastaabis, nagu Nõukogude ajal. Ainult et totalitarismi luuakse nüüd kõvasti varjatumalt, näiliselt demokraatlikult vastuvõetud seaduste kaudu, mis panevad ühiskonna käima ühte joont pidi. Totalitarism pole enam Stalini, vaid eurodirektiivide nägu.
Nõukogude aega on kõik kohad taas täis: see väljendub kantseliitlikes tekstides, bürokraatlikus asjaajamises, ametnike “kõiketeadmises”, ülereguleerituses, jälgimises, repressiivsetes meetmetes, “ainutõdede levikus” eriti just võimukoridorides, meedia võimu- ja ideoloogilojaalsuses… peaaegu kõik, mida me praegu näeme, oli ka nõukogude ajal, ainult nüüd on see varjatum ja teisel kujul. Nõukogude aeg ei ole sugugi päriselt kadunud, selle retoorikat kohtab pidevalt võimupoliitikute juttudes, kus ülespuhutud jutt on justkui NLKP kongressi reinkarnatsioon.
Noortel ei maksa vaimustuda uutest ideedest: näiteks “15 minuti linna” idee viidi Nõukogude Liidus ellu maarahva koondamisega kolhoosikeskustesse ja linnade magalarajoonidesse. Erinevalt Nõukogude ajast saavad inimesed nüüd palju reisida, aga kliimavõitluses on väga olulisel kohal lennu- ja laevaliikluse allutamine kliimakontrollile, mis paremal juhul muudab reisimise kalliks, halvemal juhul oleme taas “raudse eesriide” omamoodi uusvariandi taga. Ka võitlus autode vastu ja jalgrataste poolt tähendab, et inimesed suletakse üha väiksemasse keskkonda. Ja interneti kiire levik tähendab inimeste sulgemist mingisse mulli, kus nad elavad sellest, mida neile ette söödetakse.
Noortel tasub vaadata apokalüptilisi filme nagu “Näljamängud” või “Lahkulööja” sari, kus joonestub välja tuleviku totalitaarse ühiskonna pilt mis praegu on filmis, aga tuleb reaalsusesse. Ja ei maksa arvata, et totalitarismil on ainult Hitleri ja Stalini nägu, sel võib olla ka Ursula von der Leyeni või Emmanuel Macroni nägu. Totalitarism ei ole omane ainult Hiinale, Põhja-Koreale või Venemaale – ka liberaalses läänemaailmas keeratakse kruvisid koomale. Läänt valitseb praegu see põlvkond, kes korraldas 1960-1970. aastatel Vietnami sõja vastastest protestidest alguse saanud revolutsioone – nüüd on hipide ja Che põlvkonnast saanud härrassotsid, kes on endale jõukuse kogunud ja sätivad maailma ikkagi ümber Marxi ideede järgi.
Kõigile eesti noortele tahaks meenutada, et Eesti iseseisvuse taastanud Laulev revolutsioon oli just kõige selle vastu, mida me hetkel näeme: võimu äraandmine kaugesse keskusesse, venekeelsete tööliste sissetoomine, sõnavabaduse piiramine vaenukõneseadusega, multikultuurse ühiskonna loomine eestlaste rahvusriigi asemel… ärge unustage, et teie isad ja emad, vanaisad ja vanaemad taastasid selle riigi, Nõukogude aja jätkudes seisaksite praegu teiegi Kalašnikoviga pronkssõduri juures auvalves.
Läänes ei ole enam klassikalist demokraatiat, nn liberaalne demokraatia naaseb totalitaarsesse rüüsse. Läänes tuleb lihtsalt tõeline demokraatia taastada ja sõnavabadus on selle alus.
Uued Uudised