Eesti poliitikas on saanud tavapäraseks see, et valitsus kirjutab oma “saavutusteks” ka need asjad, mis normaalses ühiskonnas tulnuks nagunii ära teha, on võimul siis kes on. Eriti paistab see silma Reformierakonna võimutsedes.
Riigikogus on kaitsespetsialistid öelnud, et see, mis Eestis on riigikaitseks ära tehtud, on miinimum – seega iga meede, mis kaitsevõimekuse tõstmiseks tehakse, on loomulik, mitte valitsuse “eriteene”. Seetõttu tuleks kaitsepoliitikas vaadata seda, mida kavatsetakse ära teha ja kui kiiresti. Ja selles osas on pilt niru, kui BNS kirjutab: “Eesti ostab 10 aasta jooksul 4 miljardi euro eest laskemoona, ütles kaitseminister Hanno Pevkur.” Aga kui sõda jõuab meieni tuleval aastal?
Kui Reformierakonna valitsus pole kolme ja enama aasta jooksul kaitsevõimes midagi ära teinud ja hakkab nüüd sebima, kehtestades ülejõukäivad maksud, siis pole mingitki põhjust neid kiita. Asju tehakse justkui õigesti, aga valede meetoditega, mistõttu tulemust sealt ilmselt ei tule. Praeguse kaitsepoliitika kohta ütlevad sõjaväelased, et raha läheb sinna, kuhu peavad õigeks seda suunata poliitikud, mitte sõjaväelased. Seega ei kasutata raha efektiivselt.
Sama kehtib ka näiteks sotsiaalküsimuste kohta – kui inflatsioon on pikka aega laes, siis sööb see raha ära ja pensioni või toetuse tõstmine on hädavajalik ja möödapääsmatu – aga seda serveeritakse tavaliselt valitsuse edusammuna ning kingitusena rumalale rahvale. Muide, nüüd kavandab valitsuse ka indekseerimise muutmist selles suunas, et inflatsiooni mõju kompenseeritaks vähem.
See, mida teeb Michali valitsus praegu, eriti maksutõusude osas, on täiesti vale, ning see nullib täiesti ära kõik, mida nad teevad õigesti – nii eksliku majandus- ja sotsiaalpoliitika puhul on sageli võimatu parandada midagi meetmetega, mis normaalse majanduse puhul toimiksid. Ja needki vähesed asjad, mida Reformierakonna valitsus õigesti teeb, pole nende teene, seda tulnuks teha mistahes valitsusel.
Rahvale tasub meelde tuletada, et kui valitsus reklaamib oma saavutusi, siis tasub analüüsida, kas see oli tõesti nende oskusliku tegutsemise vili, või tegid nad midagi, mis ongi nende kohus ja paratamatu vajadus. Sest praegu näib valitsus kojamehena, kes pole terve sügise hoovi koristanud ja kui kõik on mustuse alla mattunud, teeb viimaks oma igapäevatöö ära ning nõuab laiskusest ülesaamise eest veel tunnustustki.
Uued Uudised