Hiljuti hoiatasid nursipalulased Kaja Kallast, et too võib ajalukku jääda nõukoguliku asjajamise taastajana. Tegelikult on paralleel tänase Venemaaga isegi parem – seal vaikib igasugune mokakobin, kui “Родина”-le on ohverdusi vaja.
Eesti kaitsevõimekus on tänasel päeval ülioluline, aga seda ei saa tõsta nende inimeste kodude arvelt, keda seesama Kaitsevägi, kellele võimalusi luuakse, kaitsma peab. See on täielik nonsenss, kui kodumaa ja inimeste kaitsmise tagamiseks peab osa inimestest kodud loovutama.
Kui riik tahab kaitsta seda maad ja neid inimesi, siis kaitseb ta ka kodusid, kus nad sees elavad. Äärmistel juhtumitel, kus teisiti enam ei saa, peaks riigil olema täiuslik kompenseerimissüsteem ehk siis kodud makstakse sõna otseses mõttes raha ja teiste võimalustega kinni. Nursipalulased aga on juba küllaga kuulnud, kuidas siin ja seal on mingid seadusepiirid ees.
Kaja Kallase valitsus on rääkinud palju kompromissidest, kuid Reformierakonna kompromiss tähendab ainult teise poole järeleandmisi – valitsuse esindajad on alati kohale ilmunud valmis variantidega, millele nõutakse allkirja või siis uinutatakse ilusate juttudega, et üks või teine asi hakkab tulevikus hea olema.
Täiesti kuritegelik on valitsuse ihumeedia algatatud laimukampaania nursipalulaste vastu, keda kujutatakse Kremli agentidena või paremal juhul “kasulike idiootidena”. Oma kodu eest seismine on õige tegu ja hoopis riik peab õiged hoovad leidma, et asjad sujuks vastastikusel kokkuleppel. Reformierakonna valitsetav Eesti riik on aga kasutanud teerulli rahvast ülesõitmiseks.
Nursipalu laiendusele vastuolemine ei tähenda ka liitlaste eitamist – Võru on Taara kasarmutes liitlasi juba kümneid aastaid võõrustanud ja kunagi pole kellelgil midagi nende vastu olnud. Kui keegi räägib, et Nursipalu protest on NATO-vastasus, siis on see vale, et varjata valitsuse teerullipoliitikat.
Valitsus on Nursipalu ümber nii palju valetanud ja vassinud, et usaldus Stenbocki maja vastu on kadunud, protesteerijad on endas kindlad, valitsus aga taanduda ei taha ja kasutab nüüd oma tahtmise läbisurumiseks üha enam survemeetodeid.
Üha enam kuuldub ka arvamust, et Reformierakond tahabki selliste asjadega lüüa lõhet rahva ja Kaitseväe vahele. Kui vaadata, kuidas viimane muutub teatud kõrgemate sõjaväelaste kaudu üha enam valitsuse suuvoodriks, siis näib, et Kaitseväes kasvatatakse Pätsidele ustavaid Laidonere, juhuks, kui on vaja “vaikivat ajastut kehtestada”. Selleks üritatakse kodusid kaitsvaid inimesi relvakandjatest lahti lõigata.
Nõukogude Armee tühjendas kord Eestis suured maa-alad taludest, et siia oma baasid rajada. Eesti riik ja Kaitsevägi ei tohiks mingil juhul sama teed minna. Kui inimeselt ikka võetakse kodu, kus on elanud terved põlvkonnad, jääb okas igal juhul hinge ja oma riik on pisut vähe armsam, ja see on kasuks teadagi kellele.
Kodu on lihtsalt nii isiklik asi igale inimesele, et selle äravõtmine ei saa mööduda valutult. Arvukad nursipalulaste kritiseerijad ilmselt ei mõista, et sama valus oleks ka kodu konfiskeerimine Viimsis, Pirital või Nõmmes. Ja neid kodude loovutamisi tuleb veel ohtralt, sest Tallinna ümbrusesse rajatakse ringraudtee, Eestisse tulevad tuulepargid, kardetavasti kaevandused, ja see kõik tähendab, et miski jääb rajatistele ette.
Kaja Kallas ja Hanno Pevkur ründavad riigi kaitsmise sildi all eestlaste kodusid, kodutunnet, isamaalisust ja kaitsetahet. Nursipalu saaga alguses kirjutati meedias ka sellest, et laienduse saaks teha selle suunda muutes ehk siis nii, et kodude kui objektide likvideerimine jääb ära. Kuna valitsus on kogu aeg ühte varianti läbi suruda püüdnud, siis näib, et ainult riigikaitseline vajadus mängus pole. Reformierakond ajab ühiskonda tülli ja hävitab usaldust rahvusriigi vastu.
Venemaa on Eesti vaenlane ja Võrumaa rahvas on sõjas esimene kannataja. Aga see ei ei tähenda, et nad peavad lisaks kõigele ka kodudest ilma jääma.
Reformierakonna valitsus aga taastab juurtetuse mentaliteeti, mis Siim Kallase NLKP-aegadel väljendusid sõnades Мой адрес не дом и не улица, Мой адрес Советский Союз.
Uued Uudised