NYT: NATO tahab näidata Ukrainale toetust, aga üksnes teatud määral

Väljaandes The New York Times on avaldatud tähelepanuväärne artikkel, mis kannab kõnekat pealkirja: “NATO tahab näidata Ukrainale toetust, aga üksnes teatud määral”. Artiklist nähtub, et lääneriigid püüavad küll nö nägu säilitades hoida püsti muljet Ukraina toetamisest, aga reaalselt ei soovita astuda samme, mis võiks viia suurimasse maismaasõtta 1945. aastast.

NATO 75. aastapäevale kogunenud riikide juhid ei soovi mingil juhul näha Vene sõjaväe marssi üle Ukraina, kuid Euroopa on olnud liiga nõrk, tagamaks Kiievile (püsimiseks) vajalikku toetust.

Ukraina soovib lõpuks saada ametlikku kutset NATO-ga liitumiseks, alliansi ametnikud on aga üksmeelel, et juulis Washingtonis toimuvatel pidustustel seda ei juhtu. NATO-l pole isu võtta vastu uut liiget, mis võiks tõmmata alliansi Euroopa suurimasse maismaasõtta alates 1945. aastast.

NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnul on see pannud NATO-t otsima kuldset keskteed. Midagi, mis küll ei tähendaks otsest liikmelisusest, kuid mis ometi oleks piisavalt veenev kinnitamaks „pikaajalist“ toetust Ukrainale. Aruteludesse kaasatud kõrgete lääne diplomaatide sõnul on see (mõte) seni osutunud raskesti mõistetavaks.

14. nädalal Brüsselis toimunud välisministrite kohtumisel Stoltenbergi poolt esitatud ettepanek anda NATO-le suurem kontroll Ukraina sõjalise abi, rahastamise ja väljaõppe koordineerimise üle, sai skeptilise vastuvõtu osaliseks. Sarnaselt Vilniuse tippkohtumisele, on USA ja Saksamaa jätkuvalt vastu sellele, et Ukrainale pakutaks Washingtonis liitumisläbirääkimiste alustamist.

USA ja Saksamaa soovivad, et see küsimus juulis „laualt maha võetaks“, vaatamata sellele, et eelmisel aastal sai heakskiidu samalaadne protsess liitumiseks Euroopa Liiduga. Ukraina ees soovitakse võtta vaid kohustusi, mida suudetaks reaalselt täita. Jõupingutused määratlemaks üheselt, millistele tingimustele Ukraina peab NATO-ga kõneluste alustamiseks vastama, ei ole veel vilja kandnud.

Aga eeltoodul ei pruugi juuliks tähtsust olla, kui Venemaa jätkab oma võidukäiku ja Ukrainal on oht kaotada sõda – väljavaade, mis on iga kuuga aina reaalsemaks muutunud. „Olukord sõjateatris võib siis praegusest märksa hullem olla ja sellest tõstatub tõeline küsimus: “Kuidas me saame tagada, et Venemaa ei võida?““ küsib endine Ameerika suursaadik NATO juures Ivo H. Daalder. „See võib muuta kogu arutelu olemust. Viimased kaks kuud pole Ukrainale head olnud ja pole näha, et olukord paraneks.“

Eelmisel aastal Vilniuses toimunud NATO tippkohtumisel kinnitati Ukrainale taaskord, et pärast teatud muudatuste tegemist demokraatia ja julgeoleku parandamiseks saab ta – millalgi – alliansi täisliikmeks. See ebamäärane lubadus jahmatas nii Kiievit kui ka selle tulisemaid toetajaid Baltikumis, Põhjamaades ja Ida-Euroopas. Üheksa kuud hiljem maadleb Ukraina mullusuvise vastupealetungi järellöökidega, mis põletas läbi hinnalise suurtükiväe laskemoona ja muud relvad, kuid ei suutnud Venemaalt märkimisväärset territooriumi haarata.

Stoltenberg püüdis lõhet ületada, esitades kaks ettepanekut juulikuisel Washingtoni kohumisel heakskiidu saada võiks.

(1) Esimene ettepanek, panna NATO USA asemel vastutama Ukrainale suunatud annetuste ja relvade tarnimise koordineerimise eest, kohtas Ungari ja mitmete teiste liitlaste vastuväiteid, kuna see võimaldaks alliansi otsesemalt sõtta kaasata. Daalderi sõnul on vastu ka USA, kuigi Bideni administratsioon on seni olnud ettevaatlik, et seda avalikult mitte kritiseerida.

(2) Teine ettepanek, anda Ukrainale viie aasta jooksul 100 mlrd EUR suurust abi, põhjustas segaduse, sest on ebaselge, kuidas saaks NATO sundida oma liikmesriike panustama – eriti arvestades eelarve- ja/või poliitilisi piiranguid (nagu praegu USA Kongressis toimuv). Stoltenbergi sõnul on sellised plaanid ülitähtsad Ukrainale kindluse andmiseks ja ta lisas, et NATO kõrgeim sõjaväeline juht kindral Christopher G. Cavoli sai ülesande koostada plaan Ukrainale aastateks „usaldusväärse ja prognoositava abi andmiseks.“

Kiireloomulisuse allhoovuseks on NATO soov saada “Trumpi-kindlaks” – nagu seda viimastel kuudel on kutsutud – säilitada Lääne toetus Ukrainale ka Donald J. Trump tagasivalimise korral novembris. USA välisminister Blinkeni poolt antud kommentaaridest näis aga selge, et maailm ei peaks kartma järsku kõrvalekaldumist status quost.

KOMMENTAAR:

Võrreldes aastataguse ajaga on mitmete suuremate liikmesriikide positsioonid tuntavalt kainenenud. Aina enam räägitakse „kohustustest, mida oleks reaalselt võimalik täita“, toimuvat võib käsitleda (vähemalt mentaalse) rindejoone õgvendamisena. Näib, et laupkokkupõrke ärahoidmiseks valmistub NATO tervikuna siiski pigem tagasitõmbumiseks oma piiridesse. Mis muidugi ei tähenda, et Ukrainale antav toetus lõpeks.

Tähelepanuväärne, et Prantsusmaa hääl/seisukohad on inglise- ja saksakeelses meedias viimasel ajal tugevalt sordineeritud, et mitte öelda olematuks vaikitud. Tõsi, võib ka olla, et pärast fiaskoga lõppenud viimast suhtekorraldustrikki Moskva suunal (Lecornu „nõudekõne“ Shoigule) on omaenese „strateegilise ebamäärasuse“ võttest selili kukkunud Prantsusmaa „aja maha võtnud“.

Riigikogu saadiku Varro Vooglaiu sotsiaalmeediakontolt