Eesti tööturul laiutab ohtlik naiivsus. Hulk ettevõtjaid on ehitanud oma äriedu üles lühenägelikule valemile – Ukraina sõjapõgenike kriisist tekkinud odavale tööjõule. Paljud elavad illusioonis, et see olukord jääb kestma.
Kui Ukraina sõda lõpeb, tabab neid tööandjaid aga halastamatu reaalsuskontroll, mis võib madala tootlikkusega ärid turult lihtsalt pühkida.
Sõda kui mugavustsoon
Sõja puhkemisel sai osa Eesti majandusest endale ootamatu päästerõnga. Eestisse saabusid kümned tuhanded inimesed, kes vajasid eluspüsimiseks tööd kiiresti ning sageli igasugustel tingimustel.
Selle asemel, et näha kriisis ajutist humanitaarolukorda, kohandasid paljud tööandjad oma ärimudelid püsivalt odavtööjõule vastavaks. Tulevikule mõtlemine lükati edasi, sest kohalikule elanikule elatustaseme tõusuga kaasas käiva konkurentsivõimelise palga maksmise mure kadus ajutiselt päevakorrast.
See on äriline pimedus. Sõjapõgeniku staatus on olemuselt ajutine. Rahu saabudes algab Ukraina ülesehitamine ning suur osa neist inimestest naaseb kodumaale – kas vabatahtlikult või seadusandliku raamistiku muutumise tõttu.
Kohalik töötaja ei tule elukallidusele jalgu jääva palgaga
Ettevõtjate seas levib retoorika, justkui kohalik inimene ei tahakski tööd teha. Tegelikkuses on Eesti töötaja ratsionaalne. Praeguse inflatsiooni, elukalliduse ja kodukulude juures on võimatu oodata, et kohalik elanik tuleks teenindusse, tehasesse või põllule rügama palgaga, mis ei kata esmaseid elamisvajadusi.
Äri, mis suudab ellu jääda ainult tänu inimeste hädaolukorra ärakasutamisele ja sandikopikate maksmisele, ei ole pikaajaliselt elujõuline. Tegemist on parasiitliku mudeliga, mis toimib teiste ühiskonnagruppide arvel ja lükkab struktuurseid reforme edasi.
Kriis, mis halvab kogu majanduse
Probleem ei piirdu vaid tehaste ja tootmisliinidega. Ukrainlaste odavtööjõule on üles ehitatud märkimisväärne osa Eesti igapäevasest elust. Kui see tööjõud kaob, tabab halvatus mitmeid elutähtsaid sektoreid korraga:
Kaubandus ja teenindus: paljud toidupoodide kassapidajad ja saalitöötajad on põgenikud, kelle lahkumisel tekib kaubanduskettides akuutne mehitamatuse kriis.
Puhastusteenused: koristussektor püsib praegu suures osas võõrtööjõul; ilma nendeta ootab büroohooneid, hotelle ja avalikke asutusi ees reaalne teenuse katkemine.
Ehitus ja põllumajandus: need valdkonnad on juba aastaid sõltunud renditööjõust. Maasikaväljadest kuni suurte elamurajoonide püstitamiseni – ilma odavate töökäteta jäävad projektid pooleli ja hooajalised saagid mädanevad põllule.
Naiivne lootus uuele odavtööjõulainele
Kõige kriitilisem on ettevõtjate strateegiline laiskus. Küsimusele, mis saab pärast ukrainlaste lahkumist, loodetakse sageli naiivselt riigipoolsetele leevendustele – eeldatakse, et kvoote muudetakse ja odavat tööjõudu lubatakse hakata massiliselt sisse tooma Kesk-Aasiast või muudest kolmandatest riikidest.
Seegi näitab reaalsustaju kaotust. Kolmandatest riikidest tööjõu värbamine ei saa kunagi olema nii lihtne, logistiliselt odav ega ühiskondlikult aktsepteeritav kui Euroopa Liidu sisese ajutise kaitsega inimeste palkamine. Keelebarjäärid, julgeolekuriskid ja ranged sisserändereeglid tähendavad, et riik ei hakka seadusandlust kohandama ettevõtjate järjekordse mugavuse tagamiseks.
Brutaalne turukorrektsioon
Ettevõtted, kes praegu tulevikku ei vaata, seisavad ukrainlaste tagasirände alguses silmitsi kriisiga, millest väljumiseks neil puuduvad tööriistad. Teenuste kvaliteedi drastiline langus, täitmata lepingud ja sellest tulenev välispartnerite usalduse kaotus viivad paratamatult pankrottideni, sest ärimudel oli rajatud madalale tööjõukulule, mitte efektiivsusele.
Investeerida tuleb kohalikku inimressurssi
Paljud tööandjad ei investeeri praegu tulevikku, vaid pigistavad ajutisest süsteemist viimast. Jätkusuutlikud ettevõtjad peavad juba täna suunama oma ressursid kohaliku Eesti tööjõu väärtustamisse.
See tähendab töökeskkonna moderniseerimist, töötajate täiendkoolitust ja ausat palgapoliitikat. Protsessid tuleb ümber hinnata selliselt, et pakutavad tingimused tooksid kohalikud inimesed – sealhulgas poemüüjad, koristajad ja ehitustöölised – tööturule tagasi ja hoiaksid neid seal. Tööandjad, kes keelduvad seda reaalsust tunnistamast, magavad maha aja, mil nende äri on veel võimalik päästa
Rainis Lipstok