10.07.2023
Äsjasel laste tantsupeol populariseeris võimlemisühmade liigijuht Kadri Jukk Antifa`d ja anarhismi (“Sildade põletamine”), kus kasutati nende sümboolikat ( Suur A ringi keskel) ja värvide kombinatsiooni: must kangas – anarhism, punane kangas – kommunism, võetud Saksa antifa liikumisest.
See suure A kujutis tehti lausa staadioni murule, peale selle olid need ka valgete T-särkide seljal. Mustade ja punaste kangastega tehti igasuguseid kujundeid. Vanema võimlemisrühma kostüümid olid samuti musta-punase kombinatsioonid.
Rahva seas on kuulda nurinat, et meie lapsed pandi populariseerima liikumist, millel Eestiga mingit seost ei ole ja mis õnneks siiani ei ole ka levinud. Meil ei ole rassismi probleemi, seega pole meil vaja ka selle vastu protesteerida.
Tuleb välja, et olukord on veel kordades hullem. Isegi homondus ja pedendus jõudis peole “PÜHA ON MAA”. Seekord Härra Mullvahvel telgi kaudu.
On mõistetav, et igasuguste suuremate ürituste puhul poogivad end külge küll punased , mustad, antifad ja anarhistid. Korraldajate kohustuseks peaks olema neid märgata ja kõrvaldada. Et meie noorte peol seda ei tehtud, annab tunnistust sellest, et korraldajate põlvkond on vahetunud. Ei kujuta ette, et selline asi oleks saanud juhtuda endiste korraldajate ajal. Võib küll ette kujutada, kui hulluks läheb järgmisel laulu-tantsupeol, kui sellele eos vastu ei astuta. Seepärast peakski teravalt sõna võtma.
Võib nii juhtuda, et isamaalisi rahvuslikke laulupidusid meil enam ei tulegi. Sellele pandi alus juba äsjalõppenud noorte laulupeol.
Vaatasin seda televiisiooni ülekandest. Väga meeliülendav oli nagu ikka lõpulaul “Mu isamaa on minu arm”, mida laulsid suure vaimustusega kaasa kõik koorijuhid ja muud tegelased, ainult president ja tema proua ei laulnud. Mõtlesin, et ju siis ei ole lauluinimesed, tühja nendega. Pärast korduslaulu kustutati laulupeo tuli ja saigi see otsa.
Aga täna kordas televisioon laulupeokontserti ja oli võimalus veel teist korda paremad palad üle kuulata. Oli võimalus ka suurt šokki saada, kui selgus, et “Mu isamaa on minu arm” ei olegi enam laulupeo lõpulaul, vai selleks on loodud hoopis üks uus laul “Mu rõõm on lõputu”.
Üks noomees tinistas kitarriga mingi fraasi ette ja koor kordas seda. Ei olnud sel õigeid sõnu ega viisi. Ja hoobilt said pühitud kõik tõelisest lõpulalust saadud pühalikud tunded ja patriootlikud meeleolud. Ning lubatud lõputust rõõmust ei olnud ka jälgegi. Hinge tekkis tühjuse tunne. Ja tuli arusaamine, millised need tulevased laulupeod saavad tulema, kui üldse?
Aga president laulis seda laulu innustunult kaasa!
Õie Praggi
