12.02.2017
RIIGIKOGU
Suurem osa arvamusloost on kirjutatud 2011 ja sellest tulenevalt kuuluvad mõningad rõhuasetused justnimelt tollesse aega. Kuid lahendamist vajavate probleemide olemus pole vaatamata aja möödumisele muutunud, pigem veelgi enam kuhjunud.
Kui ootamatust seadusemuudatusest tulenev ebamugavus puudutab mõnda suurärimeest, viimati küll ekspresidenti T. H. Ilvest, oleme sageli kuulnud lausungit: aga tal oli ju õigustatud ootus? Analoogia vormis võiks siis küsida: kas eesti rahval võiks samuti olla mõni õigustatud ootus, peale selle, et murda metsikult tööd, maksta makse ja katsuda ellu jääda?
Niisiis: milline võiks olla eesti rahva ootus meie võimukandjate suhtes? Lähtume aspektist, et aastate jooksul on küll paljud märgatud korduma kippuvaid vigu, neile vigadele on ka tähelepanu pööratud ja sageli üsna häälekalt, aga vead jäävad ikka püsima. Kas ootus, et need vead ükskord parandamist leiavad on õigustatud?
Igal sündmusel ja nähtusel, mis iga päev meie ümber toimub, on olemas kas tegelik või kujutletav juht. Kes sel juhul koordineerib meie erakondade tegevust koalitsioonide üleselt? Kas „parteide ümarlaud“ või MTÜ „Vabahärrade varjatud vennaskond“?
Sümbioos on mõiste bioloogiast; see tähistab tulukooslust, mitme erineva, kuid üksteisega kohastunud liigi tulusat kooselu kõikidele. Kas ka meie kaunil Eestimaal võiks toimuda mingisugune taoline ühiselu vorm? Paraku liigituks selline käsitlus enamiku inimeste arvates ulme valdkonda.
Aga kui asju pisut vabama pilguga käsitleda, siis peaksime tõepoolest küsima: kas eesti valija on teadlik tahtmatust/tahtlikust sümbioosist, mis tema arvel juba ligi 25 aastat toimub? 700-aastasest orjapõlvest ja nõukogude okupatsioonist rääkimata.
Tuletades meelde sümbioosi definitsiooni: teineteisega kohastunud liikide tulu mõlemale poolele. Kas Eestimaa inimene tõepoolest ei tea või teab, kuid laseb asjal rahulikult minna (olgu mugavusest, minnalaskmisest, huvipuudusest, ükskõiksusest või hirmust)? Ometi on veekahurid tänaselgi Eesti Vabariigil olemas.
Tulemuseks on võimu delegeerimise näiliselt vabatahtlik, kuid sisult pealesunnitud vajadus ja vastutuse kadumine. Aeg-ajalt toimuv valimisfarss ei vasta ootustele ja ei täida eesmärki, kuna ei vasta põhiküsimusele: kust saada vahendeid, et kindlustada mitmikorganismi elusolekut ja arengut? Seda tühi kott ei seisa püsti, aga teadis juba vanarahvas.
Sümbioos peab olema kõikidele osalistele kasulik ning kestab ikka nii kaua, kuni kõik osapooled on bioloogiliselt elus ja sealjuures hea tervise juures. Mingi kriitiline hääl kuskil ei usu, et eesti valija on nii vastutustundetu, et laseb endaga niiviisi mängida, kuid siiski see toimub.
Valimiste-eelsel perioodil on mitmed arvamusliidrid pakkunud omalt poolt välja kõikvõimalikke ootusi asjade suhtes, mida peaks kindlasti parandama. See tähendab, et valija esitab sotsiaalse tellimuse, mida valitud on justnagu eeldatavalt lubanud täita. Kuid kas neid tellimusi ka täidetakse? Paraku mitte ja kõik kordub.
Teisalt on Eesti riigiaparaat kui riigi bürokraatia status quo’d (olemasolu õigustust) teeniv masinavärk täiesti olemas. See hõlmab kõikvõimalikku varustust ja tehnikat, uuringuid, väidetavalt „optimaalset“ mehitatust, palkasid, sunni-, kaitse-, esindus- jm aparaati; eripensione ja hüvesid nii, nagu ühele nn normaalsele riigile kohane.
Niiviis etendataksegi pidevalt ühte ja sama näitemängu. Eesti riigi juhtkond mängib riigi vastutustundlikku valitsemist, Eesti elanikud aga sõltumatut suverääni, hääletades enamasti jalgadega ja minnes välismaale või olles lihtsalt apaatne. Kõige selle juures küsitakse aga küllaltki veendunult, et mis meie siin ikka teha saame?
Tõsiasi on, et seni, kuni Eestit valitsevad kartellierakonnad toimivad ilma mingisugusegi rahvapoolse kontrollita ja omatahtsi, peaks rahvas omaalgatuse korras looma (või taastama) parteide omavoli tasakaalustava organisatsiooni: näiteks Eestimaa kodanike ümarlaua kui Eesti parteisid nõustava ja ka kontrolliva organi. Rahastamise järelevalve komisjon on teinud selles osas päris head tööd, samas kui Jääkeldri algatused on täiesti ära vajunud. Teema on taas tõsiselt päevakorda tõusnud seoses homokooselude, massimigratsiooni ja Rail Balticuga, millest peavooluparteid on pehmelt väljendudes taaskord rahva tahtest üle sõitnud.
Niisiis, kui sümbiootilise organismi vähemalt üks osapooltest on oma seisundist teadlik ja pole sellega rahul, tuleb tal oma seisukohta (mittenõustumist olemasolevaga) näidata ja seda viisil, mis paneks teise osapoole (teise sümbioosis osaleja) sellest rahulolematusest aru saama ning omalt poolt midagi konkreetset välja pakkuma. Loomulikult on sellest rääkimine kerge, aga tegutsemine vägagi raske, sest teekonnal kerkivad esile sajad takistused ja raskused. Aga kui hakatuseks ei räägi, ega siis ei tee ka.
Ilmselgelt tuleks häälekamalt käituda ja kasutada aina enam otsedemokraatlikke survemeetodeid: nõuda rahva elu muutvate otsuste panekut rahvahääletusele; kasutada poliitilise võitluse vahendeid; kutsuda ellu tegusa opositsiooni varivalitsus. Opositsioon tuleb tööle saada, vajadusel ka selle varivalitsus.
Ja kuidas küll, vabaneda kirstunaelast ehk erakondade tagatubade käsuahela sündroomist? Millised on enamuse huvid ja kuidas neid vähemuse diktaadi eest kaitsta. Emapalk, tulemuspalk või hoopis kodanikupalk? Tasuta transport või huvialaringid lastel, aga selle katteks kümned lisamaksud? Või korralikult töötav kodutute öömajade süsteem ja toidupanga senisest tõhusam toimimine? Või hoopis õnge pakkumine- tasuv töö, et inimene ennast ise aitaks?
Praegu sõltuvad valitava parlamendi liikmed täielikult parteide tagatubade suvast, parlamendiliikme sõltumatus on aga enamasti deklaratiivne. Edaspidi tuleb nõuda, et parlamendiliige käituks just nii, nagu soovis tema piirkonna valijate enamus, kes oma hääle selle või tolle saadiku heaks andis. Peaks olema ka saadiku tagasikutsumise võimalus. Nii suureneks esindusdemokraatia ja vastutus. Hetkel ükski juhtivpoliitik tegelikult, millegi eest otseselt ei vastuta.
Ühtlasi peaks ühiskond koolitama oma kodanikke, et nad oskaksid osaleda kodanike poliitiliste ümarlaudade töös. Samuti peaksid need ühendused saama suuremat mõjujõudu ja majanduslikku iseseisvust, et oleksid võimelised tellima sõltumatutelt majanduse ja poliitika ekspertidelt vajalikke uurimusi ja arengustsenaariume, oskama neid vähemasti lugeda ja hinnata. Olgu nendeks siis kas Eesti demograafilise kriisi lahendamine; tööpuuduse ja ümberõppe probleemistiku lahendamine, eriti maapiirkondades; väljarände piiramine Eestist; meie elukvaliteedi tõstmine ja massimigratsiooni pidurdamine; vastavate poliitikate kohandamine muutuvatele oludele, jne.?
Tundub, et siiani valitseb (kusagil nn kallutatud jõududes) soov lasta asjadel jätkuda nii, nagu nad on, ilma erilisi muutusi soovimata? Aga mis uuest poliitikast ja muudatuste koalitsioonist me sel juhul rääkida saame? Riik pole ju kaugeltki valmis nagu Tallinna linngi, et Ülemiste vanake võiks tulla ja talle vee peale lasta. Krooniliselt jääb vastamata küsimus: kus on Eesti rahalist võimekust tõstvad arenguprogrammid, et päästa tühjenevad külad, söötijäetud põllud ja võsastuvad metsad?
Ja mida siis teha, kui enam midagi ei ole teha? Kas hangud-koodid kätte ja Toompeale oma õigust nõudma või on olemas mingid rahumeelsemad lahendused. Näiteks võtta eeskujuks kasvõi 1994 a. eesti keeldegi tõlgitud Gene Sharpi „Elanikkonnale toetuva kaitse“ vägivallatu kontseptsioon.
Jaan Kuusk