13.07.2020
Tartu Ülikool
Kuna Tartu Ülikooli teatav ideoloogiline kallutatus on õnneks jõudmas aina enam ja enam ka laiema publikuni, siis sooviksin sellele anda ka omapoolse kommentaari. Mõtlesin alguses paluda anonüümsust, aga mitmed tunnistused, mida kavatsen anda, paljastaksid asjaosalistele minu isiku niikuinii. Seega ei pea ma anonüümsust vajalikuks.
Tean, et alljärgnev võib hakata mulle tekitama probleeme, kuid mul ei ole väga vahet. Pealegi ei võitle ma ühegi isiku vastu, vaid räägin vasakule kreenis maailmapildist, mida survestatakse omaks võtma.
Ma olen vanem tudeng. See tähendab, et mul on olemas juba üks kõrgharidus ning õpin praegu Tartu Ülikoolis seetõttu, et väsisin ära täiskohaga töötamisest ning ka seetõttu, et mulle meeldib väga õppida. Ka siis, kui töötasin täiskohaga ja rabasin öövahetustes tööd, õppisin alati midagi ka. See pakkus ja pakub mulle suurt vaimset naudingut.
Eriti meeldib mulle õppida võõrkeeli. Eestis olen osalenud mitmetel tõlkevõistlustel, kus olen saanud auhinnalisi kohti (balti)saksa keeles, ladina keeles ja sellel aastal ka itaalia keeles. Oma õppekaval saan hakkama väga edukalt. Lõpetamisest on mul puudu 39 ainepunkti ning minu praegune kaalutud keskmine hinne on 4,93. Olen kasutanud ka võimalust õppida vabaaineid tugevalt üle normi.
Tartu Ülikoolilt ei oota ma kindlasti poliitilist ühtsust. Olen isiklikult nõus õppima ka nt padumarksistide juhendamise all. Seda loomulikult eeldustel, et nad ei solva mind ning ei teeskle olevat apoliitilised, avatud, sallivad ja objektiivsed maailmauurijad, vaid ütlevad ausalt ära, kes nad on. Muidugi, kui kõik õppejõud oleksid padumarksistid, siis mõtleksin teisiti. Nii hull olukord muidugi Tartu Ülikoolis veel ei ole.
Kirjeldaksin alljärgnevalt mõningaid oma kogemusi Tartu Ülikooli loengutes. Kuna minu eesmärk ei ole esitada konkreetseid süüdistusi ega kedagi alandada, siis ei kirjuta ma, millistes loengutes need kogemused juhtusid ning ei kirjuta ka siia mitte ühegi Tartu Ülikooli õppejõu nime.
Minu esimene seminar Tartu Ülikoolis oli üpriski ehmatav. Piisavalt ehmatav, et ka kohe ainelt maha registreeruda. Seminaris esitati alljärgnevad minu jaoks ehmatavad väited:
1. Ungari ja Poola on süüdi holokaustis. Seega on neil kohustus oma kuritegu hüvitada ning võtta oma territooriumile elama süürlasi.
2. Kõik pagulased Lähis-Idast lõimuvad probleemideta Eesti ühiskonda.
Üritasin õppejõule vastu vaielda. Sellesse suhtuti väga halvasti. Praegu teeb mulle nalja, et vähemalt Poolas läheks see õppejõud kohtu alla. Võib-olla isegi vangi?
Mitmetes loengutes on ebamugav teema kindlasti rahvused. Selle teema puhul kasutab Tartu Ülikool väga selgelt midagi, mida ma kutsun ise nn. impeeriumitaktikaks. Üritan seda kirjeldada.
Oletame, et meil on kaks impeeriumi (tänapäeval pigem küll mõjusfääri) ning mõlema impeeriumi territooriumil elab ka põliseid vähemusi. Impeerium A on huvitatud impeeriumi B vähemuste ülesässitamisest impeeriumi B vastu. Impeerium B aga impeeriumi A vähemuste ülesässitamisest impeeriumi A vastu. Sarnane protess on kindlasti juba kogemuslikult tuttav ka eestlastele, sest kui me olime Nõukogude Liidu küüniste vahel, siis olime me kindlasti tänulikud mitmete teiste riikide abi eest. Tänaseks on selge, et see abi ei olnud omakasupüüdmatu. Ometi olen ma selle eest siiralt ka täna tänulik, sest tol hetkel oli sellest meile abi. Kuna Eesti vahetas mõjusfääri, siis on Tartu Ülikooli loengutes asjalood muutunud veidraks, aga minu eelnenud juttu silmas pidades, sugugi mitte üllatavaks. Mida olen õppejõudude käest kuulnud eestlaste kohta?
1. Eestis elavad venelased on ka eestlased.
2. Kõik, kes elavad Eestis ja oskavad eesti keelt, on eestlased.
3. Eesti keelt mitteoskavad Eestis elanud nimekad teadlased olid eestlased.
4. Eestlaste esivanemad ei ole üldse olulised.
5. Kui inimene ise tunneb, et ta on eestlane, siis ta ongi eestlane.
6. Eesti koolis peavad õppima ka eesti keelt halvasti oskavad inimesed. Põhimõtteliselt räägitakse eesti kooli venestamisest ning öeldakse, et see on hea ja õige.
Samuti kutsuvad end regulaarselt eestlasteks pooleestlastest õppejõud. See hämmastab mind alati, sest mina nende asemel oma ühte vanematest nõnda ei eitaks. Kuidagi inetu tunne tuleks peale. Pole aga minu asi neid korrale kutsuda.
Mida olen õppejõudude käest kuulnud Vene Föderatsiooni territooriumil elavate ja tihti juba venestunud nn. sugulasrahvuste kohta?
1. Nende esivanemad on olulised.
2. Nad ei ole venelased ning seda ka siis, kui nad oskavad ainult vene keelt.
3. Neid tuleb aidata ja päästa. Seda ilmselt ka siis, kui nad ise „abi” ja „päästmist” ei soovi.
Olen kuulnud mitmeid nn. sugulasrahvusi omavahel vestlemas vene keeles ning nende puhul on olnud tegemist inimestega, keda see „ugrimugri” värk huvitab. Mida siis teiste kohta arvata? Olen ka veendunud, et soome-ugri programmid aitavad tegelikult kaasa Eesti venestamisele. Kuna Eesti majanduslik olukord on parem kui elu Venemaa väikelinnades, siis kasutatakse neid programme kurjasti ära.
Väga üllatav oli minu jaoks, et loengutes pööratakse suurt tähelepanu homoseksualismile. Tegemist on ülimarginaalse teemaga, millest on vaja mõnikord rääkida (nt võib olla vajalik mainida, miks tulistas Verlaine Rimbaud pihta ning sattus vanglasse), aga kas ka sellisel määral nagu praegu Tartu Ülikoolis? Kahtlen selles sügavalt. Jällegi toon mõned näited, mida olen kuulnud loengutes.
1. Homoabielu ning abielu mehe ja naise vahel on olemuslikult võrdsed, aga ainult siis, kui homode vahel on armastus.
2. Keskajal oli palju ülikuid, kes olid homod. Tegelikult ei olnud, sest homoseksualismi ja heteroseksualismi ei olnud olemas. Olid mehed ja naised, kes tegid nii häid kui ka halbu valikuid. Enamik homosüüdistustest ei põhine kindlatel tõenditel. Keskajal käisid homosuhted samasse gruppi teadlikult rasedust vältida püüdvate seksuaalsuhetega. Paljud ülikud olid tõepoolest sellistes suhetes süüdi. Kui nad kahetsesid avalikult pattu ning see patukahetsus pandi kirja mõnda kroonikasse, siis on põhjust tänapäeva vasakideoloogidel rõõmustada.
Selliste „tõendite“ najal kutsuvad nad tänapäeval mitmeid tähtsaid isikuid homoseksuaalideks. Ma küsin vastu: „Kumb on tõenäolisem: Kuningal on vastassoost armuke. Kuningal on samast soost armuke?“ Olen ise arvamusel, et väga paljud ülikud, keda kutsutakse Tartu Ülikoolis homodeks, seda tegelikult ei olnud. Süüdistus taandub tavaliselt faktidele, et kuningal oli vastassoost armukesi ja/või kuningal oli mõni lähedane samast soost sõber. Enamik mehi oma samast soost sõpradega ei seksi. Miks pidi see teisiti olema keskajal?
3. Praegu on Eestis abielu mehe ja naise vahel, aga meie oleme siin kõik toredad ja head inimesed ning lepime kokku teisiti, sest see on konfutsianistlik nägemus. Konfutsianistlik seetõttu, et Konfutsius pidas oluliseks asjade nimede korrastamist. Ei saa rääkida uhuhuust, kui minu arvates on uhuhuu koer ja minu kaasvestleja arvates on kass. Isegi kui me nõustume, siis ei nõustu me ju tegelikult. Konfutsianistlikud ühiskonnad on aga vägagi teadlikud, et järskude muutustega ei ole võimalik tegelikku konsensust saavutada. Tegelik konsensus saavutatakse läbi rahuliku arengu. Seetõttu on konfutsianistlikud ühiskonnad konservatiivse meelelaadiga ning tähtsal kohal on esivanemate austamine. Välja arvatud muidugi Tartu Ülikoolis, kus valitseb mingi uus „konfutsianism”. Loomulikult tuleb see „konfutsianism” meieni läbi tõlke inglise keelest, sest Linnart Mälli eestikeelne Konfutsiuse tõlge on vajunud Tartu Ülikoolis unustusehõlma. Ka see on natuke märgiline. Ma kindlasti ei oodanud Tartu Ülikooli seinal ingliskeelset Konfutsiuse loomingut.
Viimasel ajal on hakanud levima ka tagasivaateline rassism. Võetakse mingi teadlane puuderdatud parukas ning kutsutakse teda auditooriumi ees rassistiks. Tõendusmaterjal on enamasti muidugi pigem napp ja tobe. Tunnistan, et mind riivas, kui rassisti nimetuse sai endale Tartu Ülikoolis Wilhelm von Humboldt. Milles seisneb siis õppejõu arvates Humboldti rassism? Selles, et Humboldti arvates ei ole kõik keeled võrdsed. Kuna ma nõustun Humboldtiga, siis pean langetama pea ja langema põlvili. Kõik keeled ei ole tõepoolest võrdsed, aga neid on võimalik võrdsustada, kui selleks on olemas huvi ja keele kasutajate vaimne võimekus. Seda tõestab ju ilmekalt suur kreeka ja ladina keelest tulnud sõnade arv mitte ainult eesti, vaid ka väga paljudes muudes keeltes.
Mäletan ühte väga huvitavat filosoofia loengut Tartu Ülikoolis (Tartu Ülikoolis on palju toredaid asju ka, lihtsalt selles loos räägin halbadest asjadest). Õppejõud näitas meile pikka lauset, kus oli kasutatud palju kordi eestikeelset sõna „asi”. Lauset vaadates oli ilmselge, et see sõna ei ole igas kohas samatähenduslik ning et kiiremas korras tuleks filosoofidel ja keeleteadlastel see murekoht lahendada. Vaimne võimekus on eestlastel olemas. Humboldt aga jätke palun kohe rahule!
Keskaegne Euroopa ja eriti selle suhted islamiga on samuti väga komplitseeritud teema, mille Tartu Ülikool on suutnud teha millekski, mis ei saa olla enam aktsepteeritav. Need teemad tekitasid mulle lakkamatu soovi röögatada: „Kus on tõendid?” Kuna ideoloogia nõuab, et keskaegsed eurooplased on pigem räpased ja vägivaldsed kurjategijad ning keskaegsed moslemid on valgustatud intellektuaalid maitsekas hõlstis, siis on tõenditevaba vaimne boamaotants ülikoolis õppejõudude arvates vältimatu. Strateegiad on alljärgnevad:
1. Esitatakse osa tõendist. Näiteks võib õppejõud rääkida suurest arvust aurusaunadest mõnes moslemi linnas. Ta „unustab” aga mainimata saunade suure arvu Euroopa linnades. Sellega tekitab ta kuulajatele mulje nagu oleksid keskaegsed eurooplased olnud räpased. Kuna seda muljet on rõhutatud ka Euroopas (sest viha keskaja vastu oli vanasti suur), siis on see strateegia kahtlemata efektiivne.
2. Varjatakse tõendeid. Näiteks ei räägitud loengus üldse sellest, et Muhamed lasi ära tappa terve juudi hõimu mehed. Neil raiuti pead maha. Eeldan, et islami ajaloos sellest kuriteost rääkimist välditakse, sest see jätaks islamist kuidagi kurja mulje. Selle asemel võiks aga kohelda tudengeid kui täiskasvanuid ning öelda: „Jah, see kahetsusväärne sündmus toimus. Ajaloolaste seas on kaks tõlgendust: Muhamed vihkas juute. Muhamed vihkas seda juudi hõimu. Kuna aega on mööda läinud väga palju, siis on sajaprotsendilise kindlusega raske midagi väita. Valige endale sobiv tõlgendus või jääge kahtlevale seisukohale.“ Seda kõike aga loengus ei toimunud.
Kohati on Tartu Ülikooli ideoloogilisest kallutatusest raske rääkida, sest see ei toimu alati otse. Pigem tilgutatakse mürki hinge vähehaaval, valitakse ootamatuid rõhupunkte ja vaikitakse maha olulisi teemasid. Muidu mõistlikku juttu ajav õppejõud võib hakata õudusest värisema pärast Donald Trumpi valimisvõitu (see värin oli päris naljakas) või mõni teine asuda innukalt seletama demokraatlikke mehhanisme, kuidas Trumpist kohe lahti saada.
Olen ka tähele pannud, et tudengid, kes õppejõuga ei nõustu, langetavad enamasti lihtsalt pea või sukelduvad Facebooki. Nad ei söanda ega ka viitsi autoriteetidega vaielda. Omavahelistes jutuajamistes on tulnud ilmsiks, et tudengid ei räägi enam oma esseedes tõtt. Kui nad peavad heaks kiitma rahvustevahelise sõpruse, siis joovad nad paar külma õlut ja asuvad tööle. Valmibki tekst, kus multikultuursus, globalism ja homoseksualism on püha kolmainsus. Pärast irvitavad nad oma teksti üle isiklike jutuajamiste ajal, aga silmis on neil alati mingi tüdimus ja ka viha. Sest miks peavad nad ühiskonnas, kus sõna on vaba, laulma oode maailmapildile, millesse nad ei usu?
Internetis on võimalik vaadata ärakaranud KGB agendi ja orientalisti Yuri Bezmenovi sõnavõtte. Mulle andsid need palju sisemist jõudu, sest Yuri seletab väga täpselt, kuidas toimub vasakjõudude õõnestustöö. Mulle jäi eriti meelde õppetöö muutumine/muutmine. Kui enne õõnestamise alustamist õpiti matemaatikat, füüsikat, võõrkeeli kõrgtasemeni, keemiat jne, siis pärast õõnestamist hakatakse õppima kahtlast ja hägust jama, mille eksami tegemiseks piisab korra diagonaalis slaidide lugemisest. Ärge küsige mult, kui palju eksameid olen ma Tartu Ülikoolis sooritanud kõrgeimale tulemusele praktiliselt ilma igasuguse pingutuseta. Neid ei ole sugugi vähe.
Tartu Ülikooli võõrkeelte õpe meenutab mulle metsaraiet Eestis. Olen tähele pannud, et metsa raiumise kohta on meil kaks vasturääkivat statistikat:
1. Kõik on kõige paremas korras. Jätkata raietöödega!
2. Raiuda tuleks vähem.
Mõlemad statistikad on õiged, aga räägivad erinevatest asjadest. Esimese versiooni kohaselt on olemas mets. Sinna alla käivad ka võsad ja võpsikud. Teise versiooni kohaselt on põlismets väga oluline ning seda ei tohi võsaga võrdsustada.
Tartu Ülikool kilkab pidevalt, kui palju võõrkeeli seal õpetatakse. Kas see on aga ka tõsi? Esimese versiooni kohaselt jah, sest algõpe on ka õpe. Teise versiooni kohaselt näeme, et C-taseme võõrkeelte hulk on äärmiselt väike. Ometi on tegemist ülikooliga ning mitte kultuuriklubiga? Samuti tundub mulle, et C-tase ei ole tegelikult C-tase.
Läbisin Tartu Ülikoolis saksa keele C-taseme kursuse (kui see oli veel olemas, enam ei tundu olevat). See oli suhteliselt lihtne. Ometi olen veendunud, et saksa keeles mul C-taset kindlasti ei ole. Praegust teksti ma saksa keeles kirjutada ei suudaks. Samuti õpib Tartu Ülikoolis tudengeid, kelle eriala sisseastumistingimuste all on ka eesti keele riigieksami nõue, aga kes eesti keelt eriti ei tundu oskavat. Olen kohanud nende seas tudengeid, kellel on suuri raskusi lihtlausete moodustamisega eesti keeles.
Minu tekst lohiseb, aga rääkida oleks veel väga paljudest asjadest. Kasvõi sellest, kuidas üks õppejõud röökis mu peale pärast ausa arvamuse avaldamist (mis seisnes selles, et minu meelest inimesed kipuvad loomupäraselt hoidma oma kultuuri ja oma kultuurile sarnasemate kultuuride poole), et ma ei ole humanist. Mida pidin vastama? Vaikisin.
Kokkuvõtteks võib vast öelda, et Tartu Ülikool on tugevalt vasakule kreenis ning inimesel, kes ei jaga „avatud ja sallivat” maailmapilti, võib seal kohati olla närvesööv olemine. Hea on Tartu ise, raamatukogu ning mõned toredad ja inspireerivad õppejõud.
Piret Kivi
12.07.2020 Anno Domini