“Oma” Eesti riik kustutas mõnekümne aastaga lootuse ilusale vanaduspõlvele

Kui me taastasime oma iseseisvuse, reklaamiti eakate inimeste tulevikku oma riigis sellisena, nagu see oli Läänes: pensionile minnes elu alles algab, elutööga pensioni välja teeninud inimesed hakkavad reisima ja hobidega tegelema.

Nüüd, 34 aastat pärast taasiseseisvumist, on need lootused kustunud. Vanemaid inimesi tahetakse võimalikult kauemaks tööle jätta, nooremate kohta öeldakse, et nemad ei hakkagi “pinssi” saama, sest selleks ajaks on kehtiv pensionisüsteem kokku kukkunud.

Eks see häda on kogu arenenud maailmal, et lapsi ei sünni ja vanurite osatähtsus kasvab, aga Eesti puhul on siiani näha, et mitte midagi sellise arengu vastu ette ei võeta – sündimus langeb endiselt ja valitsus ei võta selle pidurdamiseks midagi ette. Pigem vastupidi, jätkatakse rahvastikupoliitikat, mis on näidanud oma jätkusuutmatust.

Võib-olla poleks Eesti pidanud üritama saada mingiks Läänemere “Silicon Valley”-ks, vaid pidanuks looma oma ressurssidele tugineva tagasihoidliku või keskmise jõukusega ühiskonna, nagu Islandil?

Liberaalide ja vasakpoolsete valitsetavas Eestis on eakate inimeste tulevik tume: alles reedel teatas minister Terras, et pensionärid hakkavad maaliinidel senise tasuta sõidu asemel selle eest maksma. Nagu laste ja perede puhul, nii on ka pensionärid oma riigis, mille vabanemise eest nad võitlesid, löögi all. Nende sissetulekuid kärbitakse, neid sunnitakse kauem töötama ja kui kord enam ei jõua, siis on hooldekodusse minek, kus nende vanadus on kõike muud kui ilus, ka peksmiste ja vägistamistega.

Vanadus ei ole enam austusväärne, vaid koorem ühiskonnale – eks sellepärast pakutakse välja ka eutanaasiaseadust. Kui inimeste vanaduspõlv on hirmus, siis nad ootavadki “päästvat” surmasüsti. Aga needki, kes ühiskonda selliseks kujundavad, saavad kord vanaks ja enamik neist ei sõida kohe kindlasti mitte jahiga ümbermaailmareisile – ärge unustage, et kliimavõitlus ongi suunatud jõukuse ja tarbimise vähendamisele.

Praegu tekkinud olukorda peaksid tõsiselt võtma ka need, kes on alles noored, aga kohe kindlasti keskealised. Üks moment on see, et nende pensioniväljavaated halvenevad pidevalt. Säästude püsimine pidevalt muutuvas maailmas on ebakindel. Lapsi kliima- ja sõjaärevuses noored enam ei taha, seega pole neil tulevikus kellelegi rasketel aegadel toetuda. Isegi on säästud on, ei suudeta elu lõpus üksi hakkama saada ja tuleb kolida mõnda “südamekodusse”, et vaeveldes vikatimeest oodata.

Inimkond on väga valel teel, kui ta ei suuda enam nõrkade eest hoolitseda. Eesti on samuti valinud tee, kus vanadust tuleb paaniliselt karta, sest midagi ilusat sealt ei koida.

Uued Uudised